Ennemuiste elanud Ridalas vägineiu, kelle nime rahvasuu enam ei mäleta. Neiul puudunud kõlbulik peavari. Ei muud kui otsustanud enesele eluhoone ehitada. Vägimehed asunud kõik kaugel, keegi neist ei saanud neiule appi tulla ehitama. Lihtinimesi neiu aga appi ei tahtnud; need ei oleks ehitusel suutnud midagi ära teha. Ei jää neiul muud nõu üle kui üksi täiesti oma käe peal hakata ehitama.
Kõige pealt veab neiu põlles suuri kivihunikuid kokku. Kui küllalt kiva koos, veab savi, sõtkub, võtab kellu kätte, hakkab ehitama. Nurgakiviks paneb saunasuuruse kivi. Nurgakivile laob vähemaid kiva. Töötab päeva, kerkib alus jala kõrgemaks; töötab teise, teise jala. Sellegipoolest kestab aluse ehitamine kogu nädali.
Teisel nädalil pärismüürid käsile. Pärismüürid kerkivad veel jõudsamalt kui alusmüürid. Kuu möödas, ju müürid valmis. Teine kuu veel, eluhoonel lagi ja katus peal. Kolmandamal kuul läheb vägineiu ju uude elumajasse asuma. Uks küll hoone kohta natuke madal, aga neiu ses tükis selleaegse moe järele käinud; hästi kumardades minnakse tuppa. Vägineiu mõtleb: eks või minagi kumardada. Tulevad minust pikemad vägilased mu majasse, eks õppigu veel enam kumardama!
Kaua, kaua asunud vägineiu oma ehitatud hoones. Viimasel ajal tulnud ristiinimesi Ridalasse. Varsti selle peale surnud vägineiu. Natuke maad elumajast eemale maetud ta maha, pandud kahe lohuga kivimürakas hauale. Selle kivi peale hakatud pärast ohvrianda viima.
Varsti peale neiu surma tulnud mungad, võtnud vägineiu elumaja ära, moondanud Ridala kirikuks. Et majal torn puudunud, ehitanud nad torni juurde. Meri ulatanud sel ajal veel Ridala kirikumäeni. Kartes, et laevamehed kiriku tuletorniks peavad, ei ehitanud mungad torni kiriku otsa, vaid lõune poole küljele. Lootnud, et seda viisi laevamehed kaugemal merel purjetades torni ei näe.
Vägineiu varanduse võtnud mungad enestele. Päranduseks saadud hõbedast lasknud nad 12 apostlite kuju teha. Need hõbeapostlid, suur hõbedast Õnnistegija keskel, seisnud vanasti Ridala kiriku altaril. Neiu pildi pannud mungad mälestuseks kiriku ukse kohale.
Ridala mungad armastanud Haapsalus käia. Kartes, et inimesed nende sagedat linnas käimist pahaks panevad, kaevanud nad maaaluse tee kirikust Haapsalu lossi välja. Seda teed mööda rännanud nad öösi ja päeva, mil iganes tahtmist tunnud, Haapsalusse elurõõmu maitsema. Keegi ei teadnud nende linnas käimisest.
Hiljemini sõja ajal tulnud vaenlased Läänemaad laastama. Mungad võtnud hõbekujud altarilt, viinud maaalusele teele. Kaevanud sinna õõnsuse, varjanud nad õõnsusesse. Sõda tapnud mungad. Hõbekujud jäänudki maa-alusele teele. Seal puhkavad nad praegu veel. Keegi ei tunne ligemalt nende peidupaika.