Martna kihelkonna Ähmja maalinn meeldinud vanalepaganale. Mehike tahaks maalinnas eluaset võtta, aga linnarahvas ei võta vasta; ei soovi niisugust oma hulka.
Vanalpaganal hea nõu kallis. Mõtleb, mõtleb, mida teha.
Korraga hea nõu käes. Ei muud kui otsustab Ähmja maalinna kõrvale oma linna ehitada. Seal asudes võib Ähmja rahvast hästi silmas pidada.
Päeva ajal ei või vanapagan oma linna ehitada. Ähmja linna elanikud näevad, tulevad, takistavad.
Mis muud kui öösel ehitama.
Juba kannab vanapagan sülega kivilademeid kokku. Võtab lademist kiva, hakkab ehitama. Kivi liidub kivi külge. Müür kerkib silma nähes.
Vanapagan rõõmustub, et töö edeneb.
Rõõm liig varane. Korraga laulab Paali pere kukk. Kuulutab: uus päev algamas, lõpp pimeduse töödele!
Vanapagana töö ometi päris pooleli. Ei saa linn valmis, tulevad Ähmja elanikud, lõhuvad linna. Kui linn valmis, ei suuda nad sellest enam jagu saada.
Pahal tujul uue päeva kuulutamise pärast kahmab vanapagan kivimüraka kätte, et kukke karistada. Viskab kõigest jõust Paali pere poole, et maja kõige kukega hävitada. Aga mehike viskab liig suure tuhinaga: kivi lendab kõrgelt üle Paali pere.
Vanapagan uuesti ehitama. Aga mida ehitad! Juba tõstab teise maja kukk häält hommikut kuulutama.
Südame täiega kahmab vanapagan teise kivimüraka peosse teist kukke karistama. Tahab selle korra targem olla. Ei viska enam täie jõuga ega heida nii kõrgesse kui esimese korra. Aga kivi loll ei mõista vanapagana mõtteid: hakkab enne veel kui kukke suudaks kaelustada, maaemale suud andma. Maaema ei lase kivi enam lahti, vaid jätab oma kaissu puhkama.
Kolmandat korda vanapagan tööle. Suudab vaevalt kivi müüriks paigale panna, kui ju jälle üks kukk häält tõstab.
"Tuhat ja tuline teid oma lauluga!" kirub vanapagan. Viskab kolmandamalegi kukele kivi külaliseks. Aga niisama vähe kui kaks esimest, satub see märki.
Vanapagan märkab, et kuked enam ei lase ehitada. Jätab ehituse ehituseks, läheb pahal meelel oma teed.
Kõik kolm kivi praegu alles Ähmjas näha, niisama linna ehitamiseks kokku kantud kivivare.
Teist korda ei hakanud vanapagan linna ehitama.
Korra vaadanud vanapagan Peipsit. Näeb: lootsik siin, vene seal, lodi kaugemal. Kalamehed järvel kalu püüdmas.
Korraga tuleb vanapaganale meelde Riia laht.
Rootsist ilmub suuri laevu Riiga, Saksast teisi Pärnu. Laevasõit tal vastu meelt. Tarvis seda takistada. Aga kuidas? Mis muud kui kivi teele ette panna, et laevad ei pääseks enam edasi.
Vanapagan Peipsi äärest kivimürakas sülle, Sõrve poole sammuma. Mehike arvab: kõige parem Kura kurku Sõrve Sääre otsa kivi viia. Siis laevatee kinni.
Vanapagan tahab otse läbi lahe Saaremaale minna.
Aga näe õnnetust: Manija saarel katkevad vanapagana põlle paelad, kivimürakas põllest maha.
Vanapagan ei saa ilma põlleta enam kivi edasi viia. Kivi maas on ja Manija saarele maha jääbki. Seal ta praegu alles, jalga 12 kõrge.
Rahvas hüüab kivi Kokakiviks.
Korra hakanud vanapagan Nigulast mungaga võidu kivi viskama. Vanapagana ling katkenud, kivi kukkunud maha. Munk pannud kivi oma lingule ja visanud kivi Paliveresse välja.
Tormale ehitatud kirik. Torn saanud valmis, kukk pandud torni otsa.
Vanapagan näeb, vihastub. Tema vaenlane kukk torni otsas. Tuletab iga silmapilk meelde, et vanapagan tema laulu peale alati peab põgenema.
Vanapagan seisab Kivimurrus. Peab head nõu, mida niisuguse vaenlasega kirikutorni otsas teha. Üks, kaks otsus tehtud: tarvis vaenlane hävitada. Eks Kivimurd paku kiva küllalt. Ei muud kui kivi peosse, kukele pihta. Kukk Torma kirikutornis ei pane aga vanapagana kiviviskamist tähelegi: seisab niisama kindlalt kui enne. Vanapagan uus kivi kuke poole. Nagu esimene, ei ulata seegi kuke juurde. Kõnnu küla hüüab kivile vastu: tule mulle võõraks! Võtan sind lahkelt vastu! Kivi lasebki ennast ahvatleda, unustab kuke, suudleb Kõnnu välju.
Vanapagan ootab kuke kadumist, torni mahavarisemist. Kivid aga ei lenda ühe ega teise juurde, vaid ruttavad kõik varemini maaema sülle.
Vanapagan loobib poole päeva kiva. Asjata kõik. Märki ükski kivi ei satu. Viimaks väsib loopija, jätab loopimise järele.
Kivimurru ja Torma kiriku vahel praegu alles vanapagana loobitud kivid näha.
Korra vaielnud Kalevipoeg ja vanapagan Tallinnas, kumb neist kaugemale suudab visata. Kalevipoeg valib suure kivi, lubab selle Võnnu linna visata. Vanapagan ähvardab veel kaugemale visata.
Hakkavad viskama. Esimesena viskab Kalevipoeg. Ennäe, kivi libiseb Kalevipoja lingult ära, lendab Taali mõisa lähedale Tori jõkke. Kivi kannab praegu Võnnu kivi nime.
Nüüd viskamise kord vanapagana käes.
Vanapagan valib niisama suure kivi. Lubab kivi Riiga visata. Viskab. Aga vaata, kivi kukub Vändrasse Vihtra mõisa lähedale maha.
Vanapagan suurustama, et võit tema.
Kalevipoeg küsima: "Kas su kivi Riiga ulatas?"
Vanapagan vasta: "Seda küll mitte, aga kaugemale ikka viskasin kui sina. Oleksin vististi Riiga visanud, kui ma viskamiseks liivatera ei oleks võtnud."