Kalevipoeg tulnud Avinurme. Kohalikud elanikud kohe vägimehe juurde kaebama: "Elu raske! Meil puudub kala!"
Kalevipoeg kuulab kaebtust pealt. Pea elanikka trööstima: "Ärge kurtke! Tahan teile kala hankida!"
Kalevipoeg kisub kümnesüllalise kuuse juurtega maast üles, sammub Peipsijärve. Seal hakkab kuusega vett peksma. Hirmutab havisid ja muid kalu Avinurme jõkke.
Avinurme mehed vaatavad: nende jõgi kihiseb havidest. Ei meestel nüüd muud kui kaikad ja malgad kätte, havidele pihta andma, lapsed õngega muid kalu püüdma. Pea igalühel kala käes. Saagiga koju, keema. Kala süüa küllalt.
Kalevipoeg tuleb vaatama, kudas lugu. Küsib meestelt: "Noh, kas kalu saite?"
Mehed tänavad ja vastavad: "Nüüd meil kalu küllalt!"
Sest ajast peale jäi Avinurme jõgi havidele kaua aega armsaks asupaigaks.
Avinurme mehed Kalevipoega paluma: "Jää meie juurde asuma!"
Kalevipoeg lahke mees, võtab palvet kuulda. Hakkab enesele kõige pealt elumaja ehitama. Maja asemeks valib praeguse Avinurme mõisa koha.
Inimesed vaatavad ehitust. Küsivad: "Kas see mõni linn?" Ei ole linn, on ainult Kalevi elumaja.
Elumaja ümbruses võtab Kalevipoeg põlluharimise käsile. Rakendab hobuse adra ette, künnab maad üles.
Avinurme mehed vägimehe juurde kaebama oma vaesust. Kalevipoeg hiljuti Venemaalt mõne vaka hõberaha toonud. Mõtlema: külvan õige hõberahad põldu. Ehk kasvavad seal. Siis võin Avinurme meestele peoga raha jagada.
Kalevipoeg külvab põllu hõberaha täis. Ootab kuu, ootab teise. Tärkab ainult umbrohtu, ei tärka raha kasvusid. Vägimees loodab ometi: ehitab rahade peksmise jaoks rehegi. Aga mis ei tärka, ei tärka. Ei ole rehes midagi peksta.
Kalevipoeg vihastub, et ta asi ei edene. Jätab Avinurme Avinurmeks, läheb mujale vaatama, kudas sääl elatakse. Ehitatud rehte paneb ometi rehepapi.
Rehepapp elab rehes, ei tööd midagi. Igavust tundes mees mõtlema, kudas põllust Kalevipoja hõberaha võiks kätte saada. Korraga vanapagan rehepapile võõraks.
Rehepapp vanalepaganale kaebama: "Nurmes palju raha, kuid ma ei tea, kudas seda kätte saaksin!"
Vanapagan vasta: "Küll võin sind selles suhtes aidata, kui kõik minu küsimised ära vastad!"
"Eks katsu! Küsi!"
Rehepapp, arvab, et kudagi viisi kavalusega võib vanapagana küsimisi ära vastata.
Vanapagan küsima: "Mis on üks?"
"Ei ühtigi!"
"Mis on kaks?"
"Kaks silma kassipojal."
"Mis on kolm?"
"Kolm pudrupoti jalga."
"Mis on neli?"
"Neli nisa lehmal."
"Mis on viis?"
"Viis sõrme mehel."
"Mis on kuus?"
"Kuus naela hobuserauas."
"Mis on seitse?"
"Seitse tähte taeva sõelas."
"Mis on kaheksa?"
"Kaheksa kodarat reel."
"Mis on üheksa?"
"Üheksa auku inimesel."
"Mis on kümme?"
"Kümme kodarat vankri rattal."
"Mis on üksteistkümmend?"
Rehepapp mõtleb, mõtleb. Ei leia vastust. Vanapagan jätab rehepapi rehte. Läheb oma teed, ilma et oleks aidanud hõberaha kätte saada. Rehepapp ju küsimise vastamata jätnud.
Kalevipoja küntud nurmelt, kuhu ta hõberaha külvanud, on meie ajani suuremaid ja vähemaid hõberahasid leitud.
Avinurme jõkke aetud Kalevipoja havide järele hakkas rahvas kohta Avinurmeks hüüdma ja hüüab seda nii täna päevani.