Kalevipoeg juhtunud korra Lääne Nigula kihelkonda. Vaatab sealt, näeb: Haapsalusse loss ehitatud, lossi kõrvale kirik. Tema aga ei tea ehitusest midagi. Vihastub, et ilma tema loata ehitatud. Otsustab ehitajaid karistada, ehitust purustada. Kahmab Pataka mäelt kivimüraka kätte, sihib Haapsalu torni pihta. Ennä, visates libiseb jalg libedal maal. Kivil puudub sellepärast paras hoog. Kivi ei jaksa märki lennata, vaid peab paremaks Võnnu saarele heita puhkama. Seal kivi veel praegu puhkamas, tubli mürakas, kolm sülda kõrge, viis sülda pikk, paar sülda lai; otsast tükk lõhkenud, kõrval maas.
Kalevipoeg vaatab: Haapsalu tornid ei kumarda ta ette maani. Sammub vaatama, mis kivist saanud. Sammub niisugusel jõul, et müdiseb maa, laenetab lahe. Sammu asemed praegu alles kividel näha: üks Vauksimäel, teine Tuulasmäel, kolmas Vastelõugumäel, neljas Laheva külas. Iga sammu vahet umbes verst maad.
Kivimüraka leiab Kalevipoeg Võnnu saarelt. Et kivil tükk küljest lõhkenud ja lõhkenud äär terav, kardab Kalevipoeg, et kivi visates käe vigastaks. Ei hakka sellepärast enam teist korda viskama, seda enam, et teist parajat kivi pole saadaval. Sammub Võnnu saarelt tagasi, jätab Haapsalu lossi ja kiriku seisma.
Rahvas Kalevipoja jälgi pühadeks pidama. Viib kividele, kuhu vägimees jäljed sisse vajutanud, mõnesuguseid ohvrid, arstib seal mõnda haigust.
Teise korra kuuleb Kalevipoeg, Kilsi männikust kostab imelik kellaheli. Ei pane esiti kellaheli tähele. Aga heli kordub iga päev. Igal hommikul, lõunal ja õhtul ikka imelik heli. Vägimees pärib teistelt järele, mis kellaheli see on. Teised teavad jutustada: Kilsi männikusse kabel ehitatud, kabelis helistab preester iga päev kella, kutsub kogudust teenistusele.
Kalevipoeg pahandab, et kella heli tema rahu rikub. Võtab nõuks kabelit hävitada. Sammub Kilsi poole. Versta kolm kabelist eemal näeb kivimüraka. Sasib sedamaid kivist kinni, heidab kivi kabeli pihta.
Kivimürakas lendab kabeli pihta. Matab kabeli enese alla, matab kella helistava preestri niisama. Langeb nii kange hooga vasta maad, et sügava lohu maa sisse vajutab. Vihmavesi voolab lohku, täidab lohu. Tekib Kilsijärv.
Kilsijärves praegu alles Kalevipoja heidetud kivi näha, paistab paar jalga veest välja. Kivi peal Kalevipoja sõrmede kolesuured asemed.
Kivi all kabelis elada preester edasi. Uue aasta ööl ja Jaani õhtul kuuldakse sagedasti järve põhjast ta kella helistamist ja mõne korra isegi laulmist. Laulab nii kurvalt, nii haledalt, et kuuljal süda kipub sulama.