Enam kui kolmesaja aasta eest elas Paides väga rikas lossi valitseja, kellel kulda ja hõbedat tündrite kaupa oli mõõta. Kui ta mõne korra kodust välja läks, pani ta enesele kuldkee kaela, mis nelikümmend naela kaalus. See kuldkee oli nii pikk, et lossivalitseja teenrid seda niisama pidivad kandma nagu mõnel suurtsugu naesterahval kleidisaba. Paide lossi valitseja rikkusest ja varandusest räägiti igal pool Eesti maal. Kui Vene suurvürst Eestimaale sõtta tuli, sai ta ka Paide lossi valitseja suurest rikkusest kuulda. See oli magus suutäis Vene vürstile. Sajatuhande mehega ruttas ta Paide linna alla, et linna ära võita ja varandust enesele võtta. Aga nii suur kui ta vägi ka oli, ei jaksanud ta ometi Paidele midagi teha. Paidel olivad sügavad kraavid ja kõrged müürid ümber, kelle taga linna rahval viga ei olnud. Venelased ei võinud oma suurt sõjaväge ülepää sugugi tulesse saata, sest kolme külje pääl oli lossi ümber raba, kus vaenlased kallale kippuda ei saanud. Linnarahvas naersivad ümberpiirajate vaenlaste üle ja tegivad neile, kellel mingisugust varju ei olnud, väga palju kahju.
Vene valitseja viha oli hirmus suur. Tema vandus, et ta Paide alt enne ära ei lähe kui ta linna kätte saab, kestku see ka seitse aastat. Tema piiras linna nii ümber, et mitte üht ainust elusat hinge linna ei pääsenud. Sel viisil tahtis ta näljaga linnarahvast alla heitma sundida. Lossi valitseja ei hoolinud sest ometigi midagi. Lossist käis, maaalune tee Mündi mõisa, kust alati uut moona lossi toodi, nii et linna rahval puudust ei tulnud.
Terve aasta otsa kestis linna ümberpiiramine. Venelased oleksivad viimaks vististi tühjalt ära pidanud minema, kui nad mitte üht vana naist kinni poleks võtnud ja seda nii kaua hirmutanud, kuni see üles tunnistas, et linnast maaalune tee Münti minna, kust moona linna veetakse. Sedamaid saatis Vene vürst hulga sõjamehi Münti valvama ja ära keelama, et midagi linna ei viida.
Suur häda tõusis Paides. Moon lõppes otsa, ja uut ei saadud enam, sest et vaenlased tee suu ees olivad. Lossi valitseja võttis nõuuks alla heita. Siiski ei tahtnud ta oma suurt varandust Venelaste kätte anda, vaid mattis kõik maha. Kui nüüd loss ja linn Venelaste kätte langes, oli Venelaste esimene nõudmine, kus lossivalitseja varandus olla. See ei teatanud seda mitte. Mis ta aga hääga ei teinud, seda taheti teda tegema sundida. Teda pandi suurde õli katlasse ja tehti siis õli tuliseks. Aga nii hirmust valu kui lossi valitseja ka tundis, ei tunnistanud ta Venelastele ometi mitte ülesse, kuhu ta oma kulla ja hõbeda maha oli matnud. Veel täna päev magab see mulla põues. Iga uue aasta ööse ilmub üks valge kogu ja kutsub inimesi, kes sel ajal ligidal juhtuvad kõndima, varandust maa alt välja tooma. Aga kellegilgi ei ole julgust olnud kutsujale järele minna. Mitmed on küll juhtumise kaupa kaevanud, aga lossi valitseja varandust ei ole ometi keegi kätte saanud.
J. Sarapik, Paidest.