Muistsel ajal oli Tallinn koguni väike. Linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi; kaugemal ei teatud temast midagi. Päris kirikgi puudus linnal. Linnarahvas himustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mil viisil seda toime saata. Küll katsusivad nad mitmel viisil, aga asjata. Viimaks tuli ühel mehel ometi hää nõuu meelde: ta käskis niisuguse kiriku ehitada, mille sarnast teist kusagil ei ole. See nõuu oli teistel meele pärast; nii võisivad nad ehitusest ju ometi kahekordse kasu saada.
Suure vaeva ja otsimise järele leidsivad linnarahvas targa meistri Olevi, kes kiriku ehituse töö määratuma palga ja maksu eest oma hooleks võttis ja nii pika torni lubas ehitada kui kellegi silm maailmas ei ole näinud. Ilma aja viitmata hakkas ta siis tööle.
Töö läks kiriku kallal ütlemata ruttu edasi ja jõudis pea juba lõpe poole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik seda kiitsivad, kes nägivad. Iseäranis panivad kõik kiriku pikka torni imeks. See oli nii kaugel juba valmis, et enam muud ei olnud teha kui risti torni otsa panna. Olev ei tahtnud seda tööd kellegi muu kätte anda, vaid tahtis ise risti torni otsa sääda, et nii oma tööle pärga pähä võiks panna ja nii täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks. Risti torni otsa panemise järele lubati Olevile ehituse palk välja maksta. Kui Olev viimast tööd läks tegema, hüüdis naene kodu rõõmuga: "Täna tuleb Olev koju, toob tuhat tündri täit kulda!" - Õnnelikult pani Olev risti paigale, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta libises ja ülevelt torni otsast alla langes. Maa peale maha sattudes kargasivad temal konn ja madu suust välja. Olev maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua pääle pandi aga kivi Olevi, konna ning mao kujuga. Kirikut nimetas rahvas sest saadik targa meistri mälestuseks Olevi ehk Oleviste kirikuks.
Mida rohkem kõik rahvas kena kiriku üle rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast vanalpaganal. Kaua aega vaevas ta selle arvamisega pääd, kudas kirikut ära võiks hävitada. See töö ei oleks tema käes sugugi raske olnud, kui ta kiriku juurde oleks julenud minna. Viimaks lootis ta ometi hea nõuu leidnud olevad, kudas kaugelt seda toime saada. Ta võttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kivi, kellega kergel kombel Oleviste torni arvas puruks visata võivat, pani kivi lingu peale ja võttis siis joont. Kui ta aga parajalt linguga viristas, katkes määratuma kivi raskuse pärast lingu pael. Sellegi pärast lendas kivi enam kui poole maad edasi, kuni viimaks Ruila mõisa põllule Pärnu-Tallinna tee äärde maha sattus. Sääl puhkab lingukivi praegugi veel.