Muiste möllas mitu korda must surm meie maal. Kuhu tema iial pääsis, sääl päris ta oma ohvrid; külad jäivad tühjaks, peredes surivad inimesed sagedasti viimse hingeni ära. Väga aruldane asi oli, kui inimest nähti.
Korra oli jälle niisugune must surm lahti peasenud. Igal pool oli ta ohvrid nõudnud; üksi Pakri saar oli temast puutumata jäänud. Saare rahvas lootsivad juba kindlasti, et edaspidigi meri surma neist eemale hoiab.
Ühel päeval olivad Pakri saarlased "suurele maale" läinud. Juba olivad nad koju tagasi sõudmas, kui korraga ühe musta mehe, suur vikat käes, suure rutuga eneste poole nägivad tulevat. Nad jäivad imelikku meest vaatama ja ei sõudnud äärest ära. Nii pea kui must mees nende juurde jõudis, kargas ta sõna lausumata lootsikusse ja tõukas selle äärest ära. Juba eemalt kaugelt paistis saarlastele kojutulejate lootsik silma. Imeks pannes vaatasivad nad musta meest, kes tüüri juures liigutamata istus.
Nii pea kui lootsik saarele jõudis, ruttasivad mitmed kojutulejatele vasta kui ka ühel hoobil võerast musta meest vaatama. Aga kõik seisivad lootsikus paigal ega annud küsimiste pääle mingisugust vastust. Nüüd alles saivad vaatajad aru, et kellegil enam elu sees ei olnud. Selsamal silmapilgul kargas must mees lootsikust välja. Rannal olejad jäivad nagu soolasammad seisma, külm värin käis üle nende keha, nad langesivad maha ja olivadki surnud. Must surm oli suurelt maalt lootsikuga kaasa tulnud, lootsikus olejate elu võtnud ja astus nüüd Pakri saarele inimesi suretama.
Üksnes mõned rannal olejatest pääsesivad veel põgenema ja kuulutasivad teistele himust sõnumit. Hirm ja ehmatus täitis kõikide rinda. Enne veel aga kui mitmed oma ehmatusest toibusivad, oli surm juba sääl ja niitis maha, mis ette juhtus. Ükski ei leidnud armu tema ees, kelle pääle tema korra vaatas. Mõned nägivad teda, teised mitte. Kes teda nägi, tarretas ehmatuse pärast enne veel kui sõna suust sai.
Ühel õhtul müristas kangesti ja lõi välku. Üks vanaeit oli ainuüksi sauna urtsikus ja ketras. Korraga läks tua uks lahti ja välgu valgusel astus must mees sisse, suur vikat käes. "Nüüd on mu viimne tund tulnud," mõtles vanaeit. Juba tundis ta, kudas veri tarretama hakkas. Viimast jõudu kokku võttes hüüdis vanaeit valjuste: "Tere, Jumalime!"
Must mees kohkus, vaatas kõrva ja ütles: "Saagu sest!" Sedamaid sammus ta uksest välja ja kadus vanaeide silmist. Vanaeide veri pääsis uueste voolama ja ta elu jõud tuli jälle tagasi.
Õue vaatama minnes nägi vanaeit musta mehe oma vikatiga lootsikusse astuvat, äärest ära lükkavat ja lootsikut tüürides kaugele merele minevat. Mida kaugemale ta jõudis, seda vaiksemaks jäi müristamine. Kui lootsik ju silmist kadus, ei kuuldud enam kõuekest. Sest saadik ei surnud enam keegi. Taeva viha oli musta surma manitsema tulnud, et ta tööd peaks lõpetama. Vanaeide julget teretust ja Jumala nime nimetamist kuuldes pidi surm inimesi rahule jätma. Sest saadik ei nähtud teda enam kusagil.