Vanal ajal olnud korra hirmus kange katk. Inimesi surnud ütlemata palju ära. Keegi pole enam julge olnud, kas hommest päeva näha saab ehk ei. Igaüks mõtelnud: täna ehk homme suren; sellepärast tarvis rõõmus olla kuni elu kestab. Sell põhjusel pruukinud rahvas korrastikku õlut ja käinud iga õhtu ühe teise juures söömas, joomas, tantsimas ja lusti löömas.
Ühe õhtul olnud Hellama külasse Huusi peresse hulk kokku tulnud elust magu tundma, kui korraga katk väikse halli poisi näol akna taha ilmunud ja ütelnud: "Kes mind näeb, see sureb; kes ei näe, jääb elama!"
Soja pääga tahtnud igaüks tähtjast võerast näha ja tunginud suure tuhinaga akna äärde. Mõned üksikud ei ulatanud üle teiste pääde teda nägema; need üksi jäivad elama. Kes teda ometi nägivad, kukkusivad maha ehk jäivad kodu haigeks ja surivad suure valu kätte.
Teise katku ajal olnud Hiiu maa inimestest nii lage et üks inimene sarve ninal ja teine Rõigi kiriku juures elanud, kes teine teise hääle pääle teine teise üles leidnud. Maa olnud nii tühi, et hääl nii kaugele kostnud.
G. Tikerpuu, Hiiumaalt.