Üks Vigala herra oli väga kuri ja tige ja vaevas valla rahvast ilma armuta. Kepp ja piits hüüdsivad kubjaste käes hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kõige viletsam elu aga oli mõisa kutsaril. Kui herra kodust ära oli, võisivad teised lahkemalt hingata, kuna kutsaril siis alles tõsised piina päevad algasivad.
Viimaks suri tige herra ära. Enne surma oli ta üsna kiriku lähedale väikse kabeli lasknud ehitada; sinna kabelisse käskis ta ennast matta, lootes, et vanapagan teda säält mitte kätte ei saa. Aga juba teisel ööl kuuleb kutsar valju sõidu müdinat; ta arvab, et võõrad saksad mõisa tulevad ja jookseb talli poole hobusid vasta võtma. Kudas ehmatab ta aga, kui näeb, et toredal tõllal kaheksa süsimusta täkku tuhat nelja tõlla ees sõidavad ja täkkudel enestel suust ja ninasõõrmist tulerada välja jookseb. Ja kes puki pääl istub, ei ole keegi muu kui endine mõisa herra, kuna vanapagan ise seliti tõllas seisab ja ajaviiteks piitsaga oma kutsarile tublisti pihta annab. Mõisa trepi ette jäävad hobused seisma; vanapagan kargab tõllast ja surnud herra puki päält maha. Uksed lähevad nende ees iseenesest lahti, mõlemad astuvad sisse ja käivad siis valju kolinaga ja mürinaga ühest toast teisi. Kui viimaks kukk laulab, jooksevad mõlemad kärmesti õue, õues herra pukki ning vanapagan tõlda. Hobused panevad nagu tuul minema, sarviline aga hakkab piitsaga jälle tublisti herra nahka parkima. Kutsar vaatas seda kõik kõrvalt päält, ilma et lähemale minna oleks usaldanud.
Teisel ja igal järgmisel õhtul seesama palk. Kutsar oli esiotsa väga rõõmus, et herrale nüüd tema tegusid kätte makseti. Pika pääle läks temalegi asi liiaks. Seni kui vanapagan ja herra mõisas ööse kolistasivad ja müristasivad, ei saanud kutsar silmagi kinni. Kui lugu ei paranenud, läks ta targa juurde nõuu küsima. Tark kostis, et vanapagana ja surnud herra kodukäimise kaotamiseks muud ei ole tarvis kui igal kabeli aknale risti ette teha ja selle pääle akent kinni müürida. Küll siis mõisarahvas öösistest võõrastest lahti pääseda.
Vahe ajal oli proua suures ahastuses kõik teinud, et kodukäijaid enesest eemal hoida, aga asjata. Ükski ei teadnud nõuu. Proua pakkus viimaks sellele tündri kulda, kes abi saadaks. Kutsar, kes targa käest õpetust toonud, arvas herral piinast küll juba olevat; ta läks proua juurde ja lubas kodukäijaid kaotada, kui see temale lubatud hinna maksab. Proua tõotas maksta. Selle pääle õpetas kutsar, mis proua pidi teha laskma. Kabeli aknad müüriti kinni ja ongi sest saadik kinni. Kui kutsar selle pääle proua käest maksu läks nõudma, käskis proua teda oodata, sest ta et võida mitte julge olla, et herra vanapaganaga uuesti ööse teda kiusama ei tulla. Kutsar ootas mõne nädala, aga seejama vastus. Kolmandal korral ka paremat palka ühtigi. Nüüd sai kutsar selgesti aru, et temale sugugi palka ei tahetud maksta. Veel korra läks ta proua juurde ja ähvardas herrad uuesti koju saata, kui proua tõotust ei täida. Kõik ilma asjata.
Kutsar ei mõistnud nalja. Ilma aja viitmata sammus ta kiriku kabeli juurde, raius ühe akna kohta augu sisse ja lõi risti eest ära. Selle pääle läks ta koju nagu ei oleks midagi sündinud. Kodu ootas ta igatsusega õhtut. Õhtu tuli ja temaga ühes vanad võõrad: kaheksa hobuse tõld sõitis müdinal õue, herra pukis, vana pagan tõllas. Kuke lauluni kolistasivad ja müristasivad nad jälle mõisas. -
Teisel hommikul oli proual esimene asi kutsari enese juurde kutsuda ja paluda, et ta kodukäijad jälle kinni paneks. Kutsar nõudis lubatud palka. Sedamaid laskis proua kutsarile tündri kulda välja maksta. Kutsar võttis selle eest mürissepa kaasa, näitas temale kabeli akna augu kätte, laskis uue risti ette panna ja siis augu kinni müürida. Sest saadik ei tulnud vanapagan ega herra enam mõisa võõrusele.