Ühest kuninga prouast räägitakse, et see ennast värvidega ja riietega nii osanud muuta, et ta iga päev ise moodi olnud. Kes kuninga prouad ainult arva nägi, võis teda vaevalt tunda jälle nähes, nii muutnud ta iga päev oma jumet ja olemist. Kodukäija ometi lööb kas kümme kuninga prouad üle oma moondamistega. Kuninga proua katsus iga päev ise moodi olla, kodukäija ilmub aga mõni kord ühel päeval mitmel näol, pealegi niisugusel näol, missugusel ükski kuninga proua, võtku ta ka kõik kunsid kokku, ei saa ilmuda.
Sagedasti ilmub kodukäija omal õigel kujul, s. o. inimese näol, niisugusena nagu inimene surres olnud ja niisuguste riietega nagu surnu hauda pandud, siis enamisti valges riides. Jälle teine kord ei näita kodukäija nii selgesti oma inimese nägu, vaid ilmub enam valgena kujuna, otse nii sama nagu spiritistid meiegi päivil oma kodukäijaid lasevad ette tulla. Kodukäijast nähikse välimine inimese kogu, aga ta üksikuid näo jooni j.n.e. ei jaksa silm seletada. Niisugusena kujuna "lehvib" ta edasi, jookseb palju rutemini kui inimene. Vaevalt jaksab koer kodukäija kätte saada. Vahel hüppab kodukäija ainult ühe jala peal, vahel tarvitab mõlemaid, vahel "lendab" valge riietega nagu ingel üle välja. Et kodukäijal ingli moodi tiivad olnud, seda pole ma kuulnud; kodukäija lendamine tähendab niisugusel korral küll seda, et kodukäija edasi läheb, ilma et jalad maha puutuksivad. Inimesegi kuju kandes moondab kodukäija ennast tihti: vahel suur, vahel väike, teenib väiksest suureks ja kahaneb suurest väikseks. Tihti näitab ta ennast poolikult: pimedas nähakse ta kogu, võetakse aga tuli üles, ei leita kodukäijat enam kusagilgi. Kustub tuli, juba kodukäija jälle platsis, seega salgab kodukäija mõne korra oma kuju koguni ära ja jäeb natukeseks ajaks nägemataks. Tavalisesti ilmub kodukäija ometi nähtaval kujul.
Vanad Egiptlased uskusivad, et inimese hing pärast surma loomades edasi elanud, hea inimene heas loomas, paha inimene pahas loomas. Meie esivanemad sedasama viisi küll ei arvanud, aga siiski läheb nende arvamine vanade Egiptlaste arvamisega omalt jaolt ühte. Meie esivanemad uskusivad, näe, nimelt seda, et surnute hinged, ei ainult inimeste, vaid ka elajate näol võiksivad kodukäima hakata. Mõni ilmus koguni pea inimesena, pea elajana. Korra tuli kodukäija: valge tanu peas, pikad paelad taga, mees sasis kodukäija paelust kinni. Aga mis sündis nüüd? Paelad moondasivad endid sarvedeks, kodukäija ise - lehmaks. Teise korra astus kodukäija valgena koerana majasse: kui koera mindi kinni püüdma, moondas koer ennast inimeseks.
Väga sagedasti ei näidanud kodukäija aga inimese nägugi, vaid oli loom ja jäi loomaks, s. o. loomaks kõige sellekordse ilmumise aja. Järgmisel korral võis ta jälle teisel kujul ilmuda. Korra on kodukäija hall härg, korra must kass, korra kõrv hobune, korra mõni muu loom. Ambla õpetaja annab korra ühele kodukäijale, õigem hulkujale hingele käsu, edespidi ainult kana ja lamba näol ennast inimestele näidata. Mispärast rahvas kodukäijad looma näol laseb ilmuda, selle kohta pole ma õiget seletust leidnud. Võrumaal ja Peipsi ümber teatakse küll, et kodukäija niisugusena loomana kodu hakanud käima kui talle peiete ajal tapetud. Jah, Peipsi ääres räägitakse koguni ka veel seda, et kodukäija peiete ajal tapetud looma seljas koju sõitnud (J. Tamm). Seda seletust võiks muidu üsna heaks pidada, kui ta ei ainult seda aru ka annaks, miks kodukäija vahel kassi ja koera näol ilmus. Ega Võrulased ometi vanal ajal seda maiust taga ajanud, et kassa ja koeri peieteks tapsivad, nende küpsist sõivad ja nende rasvast sõrmi noolsivad? Hobuse liha söömise võisivad nad veel Tatarlaste käest kätte õppida, aga kelle käest koera ja kassi liha söömise? Võru linn oli sündimata ja Tartuski puudusivad veel kuulsad vorstitegijad. Võrulased annavad meile siis mehise "hinna ülesande" ära mõista. Piaksivad nad ise seda ometi seletada jõudma!
Peale selle ei ilmu kodukäija mõne korra inimesena ega loomana, vaid koguni iseäralikku moodi. Korra tuleb teine nagu odra kuhilas, korra jälle nagu heina saad, ajab sädemeid ja suitsu välja. (J. Ekemann). Kas ei piaks viimsel kodukäija kirjeldusel Järvlased tulihännal võeraks käinud ja tulihännalt kodukäijale ehteid juurde lainanud olema? Ma tahaksin selle peale hea meelega kihla vedada.
Jälle korra ilmub kodukäija nagu valge tomp kase otsas, nii suur kui hea kass. Jälle korra kuuldakse kodukäijat. Hakatakse vaatama: kodukäija moondab ennast munaks ja veereb sängi alla. Põltsamaa lossis paneb kodukäija kuninga Magnuse puukingad, mis seal praegu veel alal hoitakse, mööda tuba liikuma, saadab need nimelt nurgast välja. Mõne korra nähtud aga ka ilusat naesterahvast nende kingadega käivat (M. Luu). Vist mängisivad mõni kord ka kassipojad ehk teisel puhul jälle hiired nende puukingadega ja aitasivad kodukäijat paremini kolli teha.
Ilmub kodukäija inimese näol, siis kõneleb ta ka nagu inimene. Sagedasti juhtub aga seda, et kodukäija kõneledes niisugust rääkimist avaldab, kellest arvata võib, et ta seda enne sugugi pole mõistnud, vaid alles Vändras õppinud. Teine kord tuletab kodukäija rääkimine kolme õde meelde, kes peigmeest ilmaaegu ootasivad või õigem, kelle peigmehed kohe ära jäivad, nii pea kui nad õdede rääkimist kuulevad, kes vaest r ja k nii vihkasivad, et nad neid iialgi suu et võtnud. Mitmed kodukäijad kõnelevad ometi niisama selgesti nagu muud inimesed.
Muidu kuuleme kodukäija kohta veel, et tall üks külg valge, teine must olla, mõne korra koguni üks jalg sinine, teine punane. Kodukäija jälgede kohta teatakse Järvamaal, et need nagu kepi jäljed olla, Viljandi ja Saaremaal aga nagu hobuse jäljed (Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluule korjandus), Kihelkonnas Saaremaal aga nagu lamba ja hane jäljed.