Roosna karjamõisal Suugal on üks vana matmise koht liivamägi. Sinna maetud sõja ajal surnuid.
Korra tulnud üks Roosna teomees teolt, varastatud rukki kott seljas. Liivamäest mööda minnes näinud ta üht valget tüdrukut mäe peal istuvat ja naervat.
Teisel õhtul läinud mees sealt jälle mööda, aga ilma kotita. Jälle istunud tüdruk seal. Mees mõtelnud: Mis inimene see piaks olema? Läinud tüdruku juurde, küsinud: "Kes sa oled? Mis sa siin istud?" Tüdruk ei vastanud sõnagi. Naernud aga.
Mees mõtelnud tüdruku vaimu olevat. Läinud oma teed. Õhtul tulnud see tüdruk aga mehe juurde. Ööse kadunud jälle ära. Teisel ja kolmandal õhtul niisama. Sulane küsinud jälle, kes tüdruk on. Tüdruk naernud ainult vasta.
Sulane rääkinud lugu peremehele. Peremees sidunud õhtul ukse kinni, teinud kriidiga ukse peale risti, et tüdruk sisse ei saaks. Aga öösel tulnud tüdruk peremehele painajaks peale. Rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saanud. Nii mitu ööd ühte järge.
Viimaks läinud peremees targalt nõuu küsima. Tark õpetama: "Vaata, su tua ukse piida sees on oherdi auk. Pane sinna kadakane prunt ette, lõika rist prundile otsa, siis oled painajast lahti."
Peremees teinud nii. Päeva läinud peremees sulasega riidu. Sulane võtnud salaja prundi augu eest ära.
Öösel hakanud peremees asemel unistama. Sulane pannud prundi augu ette, et painaja välja ei saaks.
Kui peremees painaja käest lahti saanud, võtnud tule üles. Nüüd näinud: elus tüdruk istunud ahju redeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku tuast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll ta ise välja läheb!"
Teisel homikul hakanud tüdruk aga pererahva seas tööle ja teinud niisama tööd nagu teisedki! Aasta läinud mööda. Peremees mõtelnud tüdrukut ära kosida.
Tüdruk naernud selle peale suure äälega ja ütelnud: "Ristiinimene mängib vaimudega".
Peremees jäenud mõtlema ja jätnud nõuu katki. Sest saadik jäenud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhtu magama minnes. Ei ütelnud kellegile, mispärast. Pühapäev, kus teised kirikusse läinud, läinud tüdruk liivamäele nutma. Teine aasta jõudnud mööda, siiski tüdruk nutnud edasi.
Peremees mõtelnud: "Saab, mis saab, aga mina tahan ta enesele võtta. Ülekohus oleks niisugust ilusat tüdrukut iga õhtu nutta lasta!"
Tüdruk olnud kosjakaubaga rahul. Mindud laulatusele. Laulatuselt koju tulles ütlelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma haua, kus ma korra maganud!"
Läinud pulmalistega liivamäele. Seal ütelnud: "Korra olin ma õnnelik pruut. Minu õnne riisusivad aga kurjad soldatid. Laulatusele sõites tapsivad Rootsi soldatid siin liivamäel mu peigmehe ära. Ma ise jõudsin soldatite eest metsa põgeneda. Pärast sõda läksin ma peigmehe surnukeha otsima. Tahtsin seda maha matta. Nüüd surnukeha otsides sattusin aga minagi soldatite küüsi. Nad ütlesivad: "Sa piad surema! Su vaim piab seni rändama, kuni keegi ennast sinuga laulatada laseb. Siis saad sa igavese rahu kätte!" Soldatid tapsivad mind ära. Enam kui sada aastat on mu vaim rahu otsinud, aga ei ole siia maale leidnud!"
Selle peale kadunud pruut ära. Ilma pruudita läinud pulmalised koju. Eluajaks jäenud peigmees peigmeheks.