Korra tulnud Ambla õpetaja õhtu haige juurest. Õpetaja tee läinud surnuaiast mööda. Kui kutsar parajalt seal kohal sõitnud, kus kurjategijate hauad on, jäenud hobused nagu peetama ega tahtnud enam ruttu edasi minna. Neil olnud nagu heina kott jalus.
Õpetaja vaadanud ja ütelnud siis kutsarile: "Pia kinni! Siin on eksinud hing, kes rahu ei leia!"
Kutsar pidanud hobused kinni. Õpetaja läinud vankri pealt maha. Hüüdnud sellele heinakotile: "Tule, näita, kus su haud on!"
Heinakott muutnud ennast nüüd suureks inimeseks ja läinud nagu keppide peal haua poole.
jõudnud ühe haua juurde ja pugenud sinna sisse. Seal lugenud õpetaja surnumatmise sõnad, pidanud palve ja tulnud siis ära.
Tagasi tulles ütelnud õpetaja kutsarile: "Lase nüüd jälle sõita! See oli eksinud hing, kes rahu ei leia. Nüüd võib ta rahulikult puhata!"
Kutsar sõitnud koju. Keegi ei pidanud hobusid enam kinni. Oli ju õpetaja matmata hinge nüüd Jumala sõnaga maha matnud.