Vana-Põltsama mõisas elanud enemuiste üks rehepapp. Selle juurde tulnud korra kolm ilusat neiud rehte ja hakanud tantsima. Rehepapp olnud ahju peal ja vaadanud sealt neiude tantsu pealt. Kui kuked kolmat korda laulnud, läinud neiud rehest välja ja kadunud nagu suits ära.
Nii viisi käinud tantsu neiud iga ööse rehepapi segamas. Viimaks tüdinenud rehepapp ära. Läinud targa käest nõu küsima.
Tark käskinud rehepappi kolmetahalise nõela võtta, sellele õle kõrre niidi asemel taha ajada ja siis ühe neiu külge visata.
Järgmisel õhtul teinud rehepapp nii nagu tark õpetanud. Neiud tulnud rehte. Rehepapp visanud ühele neiule nõelaga külge. Kohe jätnud neiu tantsimise pooleli ja ütelnud rehepapile: "Mees, mis sa minust tapad! Ma olen ju isegi tapetud!''
Rehepapp küsinud: "Kudas ma sind tapan? Ma ei taha ju kassi pojalegi viga teha, veel vähem sulle. Ma tahan ainult teada saada, kes te olete!"
Selle peale kostnud tantsu neiu rehepapile: "Mina ja need teised neiud oleme need lapsed, keda emad salaja ära poonud! Me oleme hulkunud ja suureks kasvanud, ilma et keegi meid oleks söötnud ehk jootnud! Nii elame kuni vangist lahti pääseme!"
Seda kuuldes ütelnud rehepapp: "Kui tahate, käige minul iga ööse seltsiks. Nüüd tean ma, et kurjad vaimud ei ole!"
Neiud lubanud seda ja läinud oma teed.
Kas nad rehepappi veel vaatamas käinud, seda ma ei tea, aga et praegu veel õhus ümber hulguvad, seda usub ja kinnitab rahvas kindlasti.