Tapas vallas Saare metsa ligidal on "Paljassaare" koht. Nimi tuleb sest, et see koht vanasti üsna lage ja paljas olnud. Seal sündinud järgmine lugu.
Üks mees sõitnud hobuse vankriga sealt teed mööda. Päev olnud juba looja läinud. Korraga näinud mees tee ääres ilusa neiu valges riides. Mees ei näinud ega saanud sugugi aru, kust see neiu sinna tulnud. Neiu palunud, et mees teda vankrile võtaks ja edasi viiks.
Mees võtnud. Sõitnud edasi. Korraga hakanud neiu paluma, et mees oma risti temale annaks. Mees kannud näe, risti kaelas. Mees saanud aru, et see õige asi ei ole. Ei annud risti. Kui neiu edasi palunud, küsinud mees, mis ta ristiga tegema hakab.
Neiu vasta: "Ma tahtsin vasta vanemate tahtmist mehele minna. Seda meest ei sallinud aga vanemad. Vanemad needsivad mind ära. Sest saadik pean mööda maailma rändama kuni keegi mu peale halastab ja mulle risti annab. Ole hea mees, anna oma rist mulle!"
Mehele tulnud hirm peale. Hüüdnud kohe: "Jumal Isa, kudas ma oma risti sulle võin anda! Kas ma siis ise sinu asemel pian hulkuma!"
Nende sõnade peale kadunud neiu niisama häkiste ära nagu ta tulnud.
Teine kord näinud õpetaja sealt mööda sõites sedasama neiud. Neiu seisnud tee ääres. Hobused jäenud kohkudes seisma. Õpetaja saanud kohe aru, et õige lugu ei ole. Käskinud jumala nimel, et tee ääres olija tema juurde koju tuleks. Sõitnud siis kutsariga koju. Kutsar jäenud varitsema, mill see imelik neiu õpetaja juurde tuleb. Läinud kööki. Kuulnud: juba õpetaja noomib kedagi. Kutsar vaadanud ja näinud sellesama neiu, kes enne tee ääres seisnud ja hobusid hirmutanud.
Õpetaja annud neiule käsu kätte, et ta edespidi ennast inimestest piab eemal hoidma. Ütelnud teisele: "Ainult kana ja lamba näol võid sa ennast inimestele näidata!"
Selle peale kadunud neiu kamrist ära, ilma et kutsar ta tuast väljaminemist oleks näinud.
Mitmed inimesed näinud Paljassaarel selle peale korra kana, korra lammast.