Korra olnud Tapa mõisas kaks teomeest, kes alati teine teisega tülitsenud. Vahel kiskunud mehed nii karvupidi et tükid lendanud. Teine ähvardanud ikka: "Kui ma ära suren, küll ma siis su kägistan!"
Ähvardaja mees surnudki ära. Teine hakanud kartma, et ehk tuleb, kägistab ära. Ostnud püssi ja muretsenud hõbekuuli. Teomees pidanud iga õhtu metsast läbi minema. Sellepärast kannud alati püssi kaasas.
Korra jäenud teomees õhtu kauaks mõisa. Tee ääres lepikus kuulnud mees raginat. Kohe tulnud must kuju mehe poole. Mees seadnud püssi laskmiseks valmis.
Must kogu hakanud karjuma: "Lase Lust, lase, kui sull julgust on!"
Mees ei laisk, kõmmutanud mustale kogule pihta. Kohe kuuldud valju vingumist.
Mees vaatama. Ei näha midagi muud kui nartsu tükid.
Mehel hea meel, et kodukäijast lahti saanud. Võtnud nartsu tükid, viinud koju. Kodu küdenenud ahi parajalt. Mees nartsu tükid ahju. Vaevalt saanud aga ahju visata, kui kange kärgatus käinud. Ahi laiali, tuba põlema.
Vaevaga pääsnud mees tulest välja.
Kodukäijat ei nähtud sest saadik enam.