Tapa mõisas olnud vanal ajal väga kuri junkur, Joosep nimi. töörahvas hüüdnud teda vana sarviku paarimeheks. See junkur jäenud haigeks ja surnud ära. Nüüd antud tüdrukutele see orjus, et pidanud surnut valvama. Pandud kaks tüdrukut korraga valvama, nii kaua kui puusärki muretsetud.
PooIe öö ajal tulnud tüdrukutele hirm peale. Tüdrukud kuulnud õues kanget mühinat ja kolistamist. Teine tüdruk hakanud tasakesi laulma. Surnu aga hirvitanud hambaid. Natukese aja pärast kukunud junkru teine käsi rindade pealt maha. Tüdruk tõstnud käe jälle oma koha peale. Seda viisi juhtunud kolm korda.
Teisel öösel pandud Ellust-eit kiltrit valvama. Eit kuulnud jälle kolinat ja mürinat. Kilter teinud niisama tükka, nagu esimesel ööl. Eit kudunud sukka. Korraga näinud ta teisel pool lauda kiltri näo maali. Eit pannud imeks, kudas maal nii ruttu valmis tehtud. Hoolega vaadates näinud eit, kudas surnu naeratanud. Eit kiljatanud: "Oh Jeesuke!" Surnu korisenud ja püüdnud istukile ajada. Seda nähes jooksnud eit kisades tuast välja.
Järgmisel öösel ei julgenud keegi enam valvama minna.
Kaua aega pärast matmist käinud junkur veel mõisa kubja vastas istumas, kui kubjas päivi kirjutanud.