17. Surnu sõrmus.

J. Niinas Ristilt.

Mõisa herra surnud ära. Pandud puusärki, viidud kabelisse.

Tuapoiss näinud, et herrale kuldsõrmus sõrme pandud. Tuapoisil himu südamesse sõrmust ära varastada. Läinud järgmisel ööl kabelisse, avanud puusärgi, võtnud sõrmuse herra sõrmest ära.

Homiku tõusnud tuapoiss ülesse. Trepist alla minnes astunud talle herra valges riides vasta. Nõudnud oma sõrmust tagasi.

Tuapoiss kohkunud ära. Joosnud tuppa tagasi.

Herra ei läinud aga ära. Istunud trepi peale, jäenud tuapoissi ootama.

Tuapoiss arvanud, et herra ära läinud. Tahtnud jälle välja minna. Herra aga kohe sõrmust nõudmas.

Tuapoiss tuppa tagasi. Herra aga ei lähe ära. Viimaks saatnud tuapoiss teistega sõrmuse herrale. Herra ei võtnud sõrmust vasta. Käskinud tuapoissi ennast tulla.

Tuapoiss ei julgenud üksi minna. Läinud teistega seltsis trepi peale. Herra võtnud tuapoisi käest sõrmuse, tõmmanud lina ümbert, löönud linaga kolm korda tuapoissi. Selle peale läinud herra ära.

Tuapoiss elanud veel kolm päeva. Surnud siis ära. Herra löönud linaga surma hoopisid.