Korra olnud kuri köster. See tapelnud alati leeripoistega ja käinud iga õhtu kõrtsu juures vaatamas, kas poisid kõrtsu ei lähe.
Ühel laupäeva õhtul tulnud köster jälle kõrtsust. Saanud teel kodukäijaga kokku. Köster kohe pärima: "Kes sa oled? Kuhu sa nii hilja veel lähed?"
Kodukäija vasta: "Mina olen Rassi Jaak. Lähen kõrtsu!"
Köster tõmmanud kodukäijale mööda pead. Ütelnud siis: "Mine nüüd!"
Kodukäija tõmmanud köstrile ka ja üelnud: "Ei lähe!"
No vot saanudki riidu. Kodukäijal olnud pikad küüned, nendega riipsutanud köstri silmad veriseks. Viimaks hammustanud köstri nina peast ära. No köster hammustanud kodukäijal ka.
Mis nüüd teha? Mõlemad ilma ninata. Köster pistnud oma nina asemel kogemata kodukäija nina tasku. Kodukäija aga pannud köstri nina enesele ette. Siis läinud mõlemad oma teed.
Pühapäeval köstril tarvis kiriku minna. Mis teha, ei ole nina. No läinud siiski.
Õpetaja kirikus küsima: "Kuhu su nina saanud?"
Köster vasta: "Nina taskus!"
Õpetaja jälle: "No mis sa ninast siis taskus hoiad, näita mulle ka!"
Vaevalt saanud õpetaja nina kätte, kui naerma hakanud. Ütelnud: "See ei olegi ju sinu oma! See on see nina, mis ma mineva pühapäev maha matsin! Ega sa ilma ninata kõlba orilit mängima. Täna piad kellegi teise enese eest muretsema!"
Seal hüüdnud korraga vana Jaak selja takka: "Eks mina või hakata?"
Õpetaja vasta : "Ega sest lugu ole, kes aga mängida oskab!"
Kodukäija hakanudki mängima ja laulma. Pole aga teise laul kellegi päralt olnud.