Vististi igaüks, kes Tallinnas käinud, on südalinnast tõusvat kõrget Toomemäge ehk tuttavat Kalevikalmu tähele pannud. Mööda Narva maanteed linna sisse sõitjale paistavad paremat kätt merekaldal silma Piirita kloostri varemed. Sellest kloostrist ja Toomemäest on mitmedki jutud rahva seas liikumas.
Räägitakse, et kui kord üks Taani kuningas Tallinna ümber piiras, siis olevat ta sel ajal Piirita kloostris elanud. Seda saanud aga linnarahvas teada ja nimelt järgmisel viisil. Tallinlastel olnud kaevatud salatee linnast Toomemäelt kloostrisse. Seda teed mööda saatnud nad kloostrisse salakuulajad, kes seal ühe kuninga adjutandi oma nõusse meelitanud. Adjutant rääkinud salakuulajatele, et kuningas istuvat igal õhtul ühes linna pool olevas toas laua taga, mille peal kaks suurt heledat küünalt põlevat. Tallinlastel olnud nüüd esimene asi, kuidas kuningat saaks surmata.
Ühel õhtul seadnud nad linnas kõige suurema suurtüki valmis ja sihtinud otsekohe kahe küünla peale. Kuul läinud ka hästi märki. Kuningas saanud surma ja klooster langenud varemetesse. Äraandja adjutant aga põgenenud salateed mööda Tallinnasse. Kuninga surma järel läinud Taani vägi linna alt ära.
Pärast seda ei ole salateed enam tarvitatud. Kord saadetud küll üks vang linnast seda teed mööda kloostrisse tingimusega, et ta siis vabaks saab, kui salateest läbi läheb. Vang pole aga eesmärgile jõudnud. Vist oli tee nii rikutud, et ta seal surma sai.
Vana jutt räägib veel, et Piirital (Muugahoovis) suured raudväravad salatee lõpul ees olnud. Pärast aga aetud see koht mullaga kinni, et uudishimulikud sisse ei pääseks.
On olemas mitmed arvamised, mis tõendavad, et salatee tõesti Tallinnast mere alt Piirita kloostrisse olevat kaevatud, aga on ka tõendusi, et seda pole. Seepärast arvan siin tarvilikuks nimetada üht juhtumist, mis annab põhjust mõtelda, et salatee tõesti olemas on.
See juhtus hiljuti, umbes aasta poolteise eest, kui kaks noormeest Kalaranna poolt tulles Toomemäele lähenesid. Ühes kõrvalises kohas, kus mägi natuke järsk oli, pani teine noormees tähele põõsaste ja prügiga kaetud võlvitud avaust. Mehed katsusid avausest sisse pugeda, mis neil ka korda läks. Avaus läinud pärast laiemaks. Pilkase pimeduse pärast tulnud mehed varsti tagasi, võtnud hulga küünlaid ühes ja läinud uuesti õnne katsuma. Oma suureks imestuseks leidnud mehed aga mäe sees hulga rist- ja põikkäike ja salakambreid. Mehed pole julgenud kambrite uksi avada.
Ühe kambri ukse kiskunud nad küll lahti, aga parajasti, kui nad ukse lahti saanud, olnud praginat ja kolinat kuulda. Mehed vaadanud asja ligemalt järele ja leidnud, et uks olnud iseäralike vedrudega ühendatud ukse kohal seisva mõõgaga. See lõi ukse lahtitegemisel iga sisseastuja surnuks. Vististi tarvitati seda kambrit vanal ajal inimeste hukkamiseks. Meestele oleks mõõk ka kaela langenud, kui mitte ajahammas vedru poleks rikkunud. Selle nähtuse järel ei usaldanud mehed enam ühessegi kambrisse tungida.
Käigud Toomemäe sees olnud kõik ilusasti kividest võlvitud. Mehed läinud viimaks tüki aega edasi iseäranis laia käiku mööda, mis nende arvamise järgi Piirita poole viinud. Lõppeks saanud mehed veekogu äärde, mis käiku poolestsaadik täitnud. Mehed võtnud nõuks edasi tungida, et näha, kas veest võiks läbi minna. Nad võtnud umbes kahe sülla pikkuse puu, pistnud selle vette ja näinud nüüd, et vesi olnud kaks sülda sügav.
Nüüd võtnud teine mees kuue seljast, sulatanud küünla pähe mütsi külge kinni ja katsunud veest üle ujuda. Pika ujumise järel tundnud mees kõva maad jalgade all. Natuke edasi minnes tõusnud käik järsku kõrgemale ja läinud päris kitsaks. Ühtlasi kuulnud mees suurt kolinat (vist tuuletõmbus), mis talle kananaha ihu peale ajanud. Ta katsunud jalamaid, et tagasi saaks. Ujudes tundnud ta vee üsna soolase ja sooja olevat. Vististi voolas merevesi käiku sisse. Mees sai õnnelikult seltsimehe juurde tagasi. Nad uidanud nii kaua veel käikudes ümber, kuni küünlad hakanud lõppema. Siis tulid nad endist teed mööda jälle välja.
Hiljuti leitud ka Piirita pool üks käik (peale nimetatud raudväravate), mis maa-alusele salateele viinud. Sissemineku kohal olnud kõva rauduks. See läinud sissepoole lükates küll lahti, aga käigust väljatulemiseks ei ole ust enam lahti saanud. Kloostri pool käigu sees leitud ka palju inimeste piinamise riistu. Näiteks olnud seal suur tõrs, mille küljes pikad mõõgad vedrudega kinni olnud. Kes sellele tõrrele ligi läks, sel napsasid mõõgad pea maha. Käigu seinte ääres seisnud hulk putkasid, mis seestpoolt olnud kaetud teravaotsaliste piikidega. Nende putkade sisse topitud vanal ajal inimesed piinamiseks.
Üleüldse peab arvama, et Piiritalt tõesti salatee Toomemäele käis. Et see tee aga aja jooksul rikutud, on iseenesest mõista. Niisama varjab ka kuulus Kalevihaud ehk Tallinna Toomemägi oma põues paljugi saladusi, mis vanal hallil ajal on sündinud.
Nende saladuste seas on ka palju koledusi, mis annavad selget tunnistust endiste mõisnike ja võimumeeste halastamata meelest, kelle käte vahele endisel ajal palju süütuid inimesi jäljetult kadus. Muidugi tarvitasid siis niisugused vereimejad maa-aluseid koopaid ja piinapaiku oma ohvrite hukkamiseks.
EvV2 23/6. Käsikirjas: E 42489/96 < Kuusalu, Kolga v. - J. Prümmel (1902).