Võnnu kihelkonnas olevat ühes külas järv ja seal juba maailma algusest saadik kirik sees, kuldrist torni otsas. Vee all olevat ka ise kogudus, kes seal kirikut pidavat.
Iga vana-aasta õhtu tulevat see kirik järve peale välja. Tuled kõik põlevat ja mängitavat kirikus, kellele seda ennegi näha annab.
Kord tulnud seal ligidal talus üks vanatüdruk vana-aasta õhtu kella kümne aegu välja. Siis olnud kirik järve peal üleval, tuled kõik põlenud ja kirikus lauldud kõvasti.
Tüdruk jooksnud tuppa, kutsunud teisi välja, ütelnud: "Heldekene, tulge kaema, kirik on järvest väljas!"
Kui teised olid välja läinud, läks kirik kui kohises jälle järve põhja, kadusid tuled ja kõik.
Nüüd ajanud see peremees külarahva kokku ja ütelnud: "Laseme järve maha, siis saame kiriku kätte."
Nad hakanud kraavi kaevama, aga ei saanud. Kui päeva olid kaevanud, öösi vajus jälle maa kokku, ja kirik on praegu järve põhjas.
KJ I 48 (40). Käsikirjas: E 24718 < Võnnu, Ahja v. - J. Juhkam (1895).