Tapa Näo küla Otsajüri peremehe härja murdnud hunt ära. Peremees otsinud härga taga ja leidnud viimaks metsast. Ta pannud imeks, et härg on murtud, aga mitte söödud. Läinud Piilu kõrtsi ja kurtnud seda lugu kõrtsmikule.
Kõrtsmik aga, kes pooltarka olnud, ütelnud temale: "See ei ole õige hunt, vaid inimene, kes libahundiks on. Ta käib iga õhtu seal. Mis sa maksad mulle, ma lasen selle hundi vigaseks? Siis näed, kes ta on."
Peremees pakkunud toobi viina. Kõrtsmik olnud sellega rahul ja lubanud imet teha. Võtnud siis püssi kätte ja läinud metsa äärde, kus härg maas olnud. Pannud soola püssi sisse, lugenud sõnu peale ja oodanud hundi tulemist.
Varsti tulnudki hunt sinna. Kõrtsmik lasknud püssiga vastu vahtimist, mispeale hunt kisaga metsa jooksnud.
Teisel päeval olnud jutt väljas: Tammemäe perenaine olevat pimedaks lastud, et ta libahundiks käinud.
Teine kord näinud Otsajüri peremees seda naist. Ta olnud päris pime. Ütelnud peremehele: "Sa lasksid mind pimedaks lasta."
Peremees vastanud: "Ega ma sind käskinud lasta, ma käskisin hunti lasta, kes minu härja ära sõi. Kui sina hunt olid, siis oli see sulle just omane."
Perenaine jäänud aga pimedaks kuni surmani.
KJ I 58/9 (49). Käsikirjas: E 6051/2 (4) < Ambla, Tapa v. - J. Ekemann < Leenu Aster (1893).