Vana-Antsmõisa härra Leemistein, kellest vanad inimesed mõndagi teavad jutustada, sõitnud alati aastase varsaga, kelle ta Kutsari-Jüril lasknud saani ette rakendada. Õhtul, kui pimedaks läinud, sõitnud ta kodunt ära, hommikul koiduajal tulnud tagasi, suud-silmad ja riided verised. Keegi pole seda teadnud ega tohtinud ka küsida, kus härra käib.
Kutsari-Jürit, kes temaga alati päevaajal sõitnud, pole ta öösise sõidu peale kunagi ligi võtnud. Aga Jüri murdnud pead ja mõtelnud alati: "Kus see koht ometi peaks olema, kus härra öösel käib, sest igal hommikul näib, nagu oleks ta päris lahingust tulnud. Olen mitu korda näinud, et mõõk hommikul päris verd tilgub. Ei, seda ma pean teada saama, maksku see ka minu elu!"
Nõnda mõteldes seadis ta varsakese õhtul jälle saani ette. Ja kui härra saani istus, kargas Jüri nägemata jalaste otste peale, ning sõit algas.
Arvata umbes verst maad mõisast väikese mäekingu kohal, kus nüüd kruusaaugud on, hakkas saan ülespoole kerkima ja tõusis ühes härra ja Jüriga õhku. Jüril sai õige pidada, et jalaste otste pealt maha ei kukuks. Sõit läks üle Urvaste kiriku torni, kus torni tipp veidi saanijalast puudutas, nii et Jüri peaaegu alla oleks kukkunud. Siis üle Kambja kiriku, mis jäi oma madala torniga mõni hea süld allapoole teed. Siis ikka edasi Tartu poole, kuni Toomemäe katoliku kiriku tippu saan kinni jäi.
Härra keelas hobuse paigale ja nägi alles nüüd Jürit esimest korda. "Sina siin, Jüri? Kust sa siia said?" - "Tulin ühes härraga," vastas Jüri. - "Noh, hea küll, nüüd jääd siia hobuse juurde! Aga hoia, et sa saanist ei liigu ega linna hulkuma ei lähe! Hoia, et sa karmantsikuid ei lase hobust ära varastada!" - "Mõistan isegi," ütles Jüri, "ja olen siin, kuni härra tagasi tuleb."
Seal tõmbas härra mõõga tupest välja ja katsus selle teravust, pistis jälle tuppe ning hakkas edasi sammuma ikka kõrgemale ja kõrgemale, Tallinna poole, kuni viimaks Jüri silmist ära kadus.
Vastu hommikut, kui raatuse tornikell juba viis oli löönud, jõudis härra tagasi. Pea auras tal otsas ja käed ning riided olid verega koos. Istus saani, käskis kutsarit pukki istuda ja koju sõita.
Jälle tundis Jüri, et seesama tee oli, kust nad olid läinud. Üle Kambja ning Urvaste kirikutorni, kuni sellesama mäekese kohal, kus saan õhtul üles oli kerkinud, nüüd saani tallad jälle maaga kokku puutusid.
See kinguke olnud vanal ajal matusepaik. Sealt on raha ja muid asju leitud. Rahvas teab sellest mõndagi jutustada.
Teine kord lasknud härra jälle oma aastase varsakese vankri ette rakendada ja sõitnud Ähijärve aarde Karula härraga järvepiiri õiendama. Selle pärast olnud neil juba ammugi suur pahandus.
Jällegi hüpanud Jüri käskimata vankri või troska päralaua peale. Tal olnud ikka tahtmine oma härra ligidal olla ning teda kõige õnnetuse ja kahju eest kaitsta. Aga juhtunud mehel sel korral ise õnnetus ja surmgi.
Ähijärve äärde jõudes olnud Karula härra juba enne seal ja tüli kohe lahti järvepiiri pärast. Üks ütelnud: "Siit kohast läheb piir!" Ja teine ütelnud: "Ei mitte siit, vaid sealt mäerõuna kohalt."
Pea oleksid nad kui õppinud rüütlid mõõga peale läinud, kui Karula härra poleks kartma hakanud. Ta oli üksi, teisel kutsar ligi.
"Mis ma teie kahe vastu hakkan!" - "Kuis kahe vastu," ütles Antsmõisa härra, lõi silmad tagasi ja nägi Jürit. "Ah, armas Jüri, sina ka siin! Hoia, et sa tagasi ei vaata, ma tahan selle põrsaga ühes üle järve sõita. Saab näha, kas ta ka seda võib."
Seepeale kihutas ta oma varsaga järvele (see oli just enne jaanipäeva) ning käskis Karula härrat järele sõita. See ei tahtnud teisest alam olla ja sõitis oma hobusega ka järve ning uppus varsti.
Antsmõisa härra sõitis edasi ning ütles Kutsari-Jürile: "Ära vaata tagasi!" Aga see uudishimuline tahtnud vaadata, kuidas Karula oma ka järele sõidab, kukkunud sisse ja uppunud ära.
Suveaegadel, kui vesi väga madal on, nähakse äärest kaugel musta nuppu vee seest välja paistvat. Seda on palju inimesi näinud ning ütlevad selle Jüri pea olevat. [---]
Vana-Antsmõisa Leemistein sõitnud ilma õnnetuseta üle ega saanud ta rattadki märjaks. Need vankrijäljed olevat praegu veel Ähijärve peal tunda, Karula ja Antsmõisa piiriks, et enam piiri pärast vaidlust ette ei tuleks. Nõnda on ikka Antsmõisa härra jonn jäänud.
Kui nüüd järvepiir küll õiendatud oli, ei olnud vana Leemisteini süda veel mõisa maapiiriga rahul. Et vahel teise mõisa rahvas, hobused või loomad kuidagiviisi üle tema piiri tulevad, võttis ta töö ette Petsi talu ligidal, kus mägi seisis, kahe valla vahe läbi kaevata ning seadis sinna raudväravad ette. Väravad olid hirmus suured ja rasked, taba kahe jala laiune, võti kolme jala pikkune. Kakskümmend versta olnud värav Antsmõisast kaugel, ja vana Leemistein sõitnud ise igal õhtul seda lukku panema. Teist pole ta mitte uskunud. See värava krampsatus ja lukkupööramine olnud kakskümmend versta kaugele Antsmõisa selgesti kuulda.
Praegu pole seal värava jälgegi enam näha, vaid ainult mäest läbi kaevatud tee Petsi talu ligidal. Rahvas kutsub seda praegu veel Väravamäeks.
KJ II 87/90 (74). Käsikirjas: E 20686/91 < Rõuge - M. Siipsen (1895).
Leemistein - Löwenstern (Vana-Antsla mõisnike suguvõsa).