VII.

Kudas suurt varandust kätte saada.

Muru põue, mulla alla

mattis Kalevipoeg oma kulla, muru põue, mulla alla matsivad esivanemad kõik oma varanduse, kui hädaoht ligines, kui sõjavanker maad mööda sõitis. Mulla all muru põues pidivad varandused vaenlaste silma eest varjul seisma ja alles parajal ajal tarviduseks päeva valgele astuma. Muru põue, mulla alla matsivad ennemuiste peale selle veel kõik, kell lapsed ja ligemad sugulased puudusivad, oma vase, hõbeda ja kulla maha.

Nii heaks varanduse aidaks kui muru põue mullaalust ka peetagu, astuvad ometi selle varanduse aida halvad küljed pea nähtavale. See varanduse ait seisab liialt looduse ilmumiste mõju all. Vihmad annavad aidale rohkem niiskust kui aida varandusele armas. Niiskuse mõjul närib ajahammas kiiresti raha kallal ja kaotab ta väärtust. Et nüüd niihästi Kalevi kuld kui ka muu muistne maha maetud varandus õiget väärtust alal hoiaks, seks pidi teda kuivatatama ja puhastatama.

Niisugune kuivatamine ja puhastamine sünnib Jaaniöösel. Kalevipoegki ütleb oma kulda maha mattes:

Tõuseb tähte Jaani tulda,

Tuldanegu naudikene!

Kalevipoeg määrab siis Jaaniöö oma kulla kätte saamise tähtpäevaks ja Jaaniöö ilmub kõigis muiski raha augu lugudes niisugusena, see öö, mill raha muidugi kuivatamise pärast muru põuest, mulla alt päevavalgele astub.

Nii armas ja magus õhk, kui Jaaniöösel ka terves looduses lehvis, ei jõudnud see üksi ometi raha ühe ööga ära kuivatada. Katoliklased usuvad praegu, et inimese hing enne õndsusele jõudmist puhastuse tulest piab läbi käima; meie esivanemad aga uskusivad, et maha maetud kulda ja hõbedat Jaaniöösel tules piab puhastatama ja tuleleegil kuivatatama. Alles niisuguse puhastamise järele Jaaniöösel võis varandus rahulikult aasta otsa muru põues, mulla all puhata.

Mõne korra üteldakse raha aukusid Jaanitule kujul põlevat; sagedamini aga jäetakse Jaanituli noorerahva rõõmuks ja tähendatakse maetud varanduse kohta ainult, et see sinist tuld välja ajanud, sinises tules põlenud. See sinine tuli on eht Moosese kibuvitsa põõsa tuli. Tavalisesti ei tarvita see tuli mingisuguseid põlemise aineid; raha kerkimisega muru põuest mulla peale ilmub see tuli iseenesest ja raha vajumisega muru põue alla kaob ta jälle. Nagu kibuvitsa põõsas põleb raha auk küll, aga ei põleta ometi midagi ära. Ainult puhastamist toob see põlemine.

Tavalisesti ei ilmu raha augu põlemise ajal rahagi rahana, vaid tihti süte kujul. Kes raha kuivatamist Jaaniöösel ei tunne, juhtugu see kas sada korda raha augule, õnne ta sealt ometigi ei leia.

Palju enam saaksivad mõnedki Jaaniöösel raha augu valvajate käest rahast osa, aga et raha süte kujul ilmub, ei pia nad rahast mingisugust lugu, vaid heidavad ta enestest koguni tavalisesti ära. Hiljemini lähevad nende silmad küll lahti, aga mine võta siis veel raha kinni!

Kahjuks ei paista raha augu tuli Lasnamäe tuletorni viisi, et teda verstade pealt võiks näha, kui ta ka Jaaniussi tulekesest hea tüki paremini helendab. Raha augu tuld Jaaniöösel aga vaatab ehk niisama palju silmi, nagu merel Lasnamäe tuletorni. Mõni nupumees lootis, et kui korra Jaaniöösel raha augu tuld näeb, maetud varandus ju pooltehti ta tasku langeb. Raha kättesaamist Jaaniöösel ei peetud tihti mingisuguseks Tantaluse tööks, raskemaks arvati tuld ülepea näha. Ei maganud ju igal pool muru põues mulla all maha maetud varandused seitsmemagaja und.

Siiski nupumehed oskasivad raha augu tuled üles otsida, kui neid kauge maa pärast ka silmata muidu ei võidud. Seks ei rännanud nad sugugi Emajõe kaldale tarkade tähetundjate käest kiikrit laenuks paluma, kui Tartu tähetundjad sel ajal ülepea ju põhjanaela tundsivad - ei, oma kiikri leidsivad raha augu otsijad palju ligemalt. Nad läksivad ja muretsesivad enestele musta täku rangid, panivad kaela ja - kiiker oligi käes. Et see kiiker paremini näitaks, pidi raha augu tule vahtija veel katuse otsa ronima ja sealt välja vahtima. Sealt vaadates ei jäänud terve penikoorma peal ükski raha augu tuli vahtija eest varjule. Ei enam muud kui pane koht tähele ja mine Kalevi kulda nõudma, kui nimelt Kalev tõesti sinna kulda matnud.

Mõne korra, nimelt Emajõe ääres, ei vaadata selle peale, et must täkk rangide omanik; sihile peasmiseks saab juba lihtrangidest, kellega kuuse otsa vaatama minnakse. (J. Kadajas Nõost.) Nagu näha ei mõju siin unk sugugi tule nägemise kohta: kuuse otsa ronitakse sellepärast, et kuuske pikaks puuks luetakse ja kõrgelt hõlpsamini tulesid võiks näha. Kirikutorni neid ometi vaatama ei mindud. Kas nad sinna ei paistnud, ei julge ma ütelda, palju enam oletan ma, et nad sinna niisama hästi paistsivad nagu kuuse otsa ja katuse unka, kuid kirikutorni ei läinud keegi tulesid vaatama, sest et igaüks neid pahu vaimusid kartis, kel sell öösel kirikutornis omi tempusid tegivad. Kes võis teada, kust nurgast mõni noor või vana pagan välja kargas ja raha otsija kaela enne kahekorra käänas kui raha otsija veel ühtegi tuld silmas.

Ilma musta täku rangidetagi võis raha augu otsija sajasilmaliseks Argoks hakata, kui ta silmad ka niisugusel korral seitsme versta peale ei seletanud tulesid nägema. Ju paljas ungas väljas vaatamine Jaaniöösel tõmmas loori Saisi kaetud pildi pealt ära ja näitas vahtijale lähedad raha augu tuled kätte. Ei nüüd muud kui mine Kalevi kulda nõudma.

Viljandimaal ei võetud tihti sugugi vaevaks katuse unkagi minna. Võeti ainult kirikus käimise kaapkübar, tehti augud põja sisse ja vaadati nende aukude läbi. Vaadates ilmusivad varsti raha augu tuled. Muidugi mõista, võis üksi Jaaniöösel seda viisi vaadata.

Jälle teised juhtusivad ilma mingisuguseta vaevata raha tulele, nii ütelda kogemata.

Nagu raha augu juttudest selgub, nähti muulgi ajal kui Jaaniöösel raha augu tulesid ja mindi muulgi ajal, nimelt neljapäeva õhtul - mõne korra ka laupäeva õhtul - saaki nõudma, aga muul ajal ilmus enamisti sada korda rohkem takistusi raha kättesaamisele kui Jaaniöösel. Tavalisesti nõuti muul ajal mitmesugusid ohvrid ja peale selle pidi raha nõudja oma julgusest Kalevipoja proovi andma. Kes vähegi Tuuslari tükka Linda röövimise järele tegi, selle käsi võis õieti halvasti käia. Mitte üksi kaotanud ta loodetud raha saaki, vaid pidi tihti ka kehalikult mõnda kannatama, nii et, kes korra niisugusid raha augu päivi - õigem ööd - näinud, enam iialgi teist sarnast ära elada ei igatsenud. Ohvrite kirjeldamine raha augul kui ka võitlemised enne raha kättesaamist ei puutu enam Jaaniöö kirjeldusesse.

Ära arva ometi, et Jaaniöösine raha otsija tuld nähes kohe raha kätte sai! Ütles ehk: "Seesamm, seesamm!" ja käes oligi Kalevi kuld. Ei, kerkis ka kulla kuhi ehk hõbeda hunik Jaaniöösel muru põuest mulla peale, astus talle siiski oma valvaja juurde, kes varandust Tuuslari-meeleliste meeste eest pidi kaitsma. Suurem jagu rahva jutte tähendavad, et rahahoidja vanapagan olla ehk vanapagana sulased, ehk leiame ometi lugusid, kus võimata seletada, et vanapagan raha auku varjab ja hoiab. Ju näituseks Kalevi kulla hoidja ei tohiks vanapagan õieti millgi kombel olla. Ega Kalevipoeg ometi nii rumal olnud, et oma kulla vanapagana kätte hoida andis, kellelt ta seda ennemalt just riisunud? Peale selle kuuleme tihti lugusid, kelle järele kogemata rahaaugule juhtujad raha augu valvajate käest suured hunikud kulda ja hõbedat kaasa saavad. Missugusel põhjusel oleks vanapagan nii heldeks saanud, ilma et temale enne seda verd oleks ohverdatud? Palju enam pian ma oletama, et niisugusel korral mõni muu vaim raha auku valvab. Missugust nime niisugusele vaimule anda, selle kohta ei julge ma praegu veel kindlat otsust teha. Sellegi pärast ei taha ma ometi rahva arvamist hoopis ümber lükata, et vanapagan raha aukusid valvab. Valvaku ta minugi pärast üht ehk teist raha auku, aga kui ta kõigile raha aukudele tahab astuda, siis kraest mehikene kinni ja kasi metsa poole!

Mõne korra valvavad raha auku loomadki, eht vanapagana Kerberused näituseks, aga ka muud elukad. Iga pidi piab rahvas loome alati vanapagana sulasteks. Inimestest selle vasta rahvas ikka ei tähenda, et valvajad vanad paganad olnud. Tihti nimetatakse hoidjat ainult vanaks meheks.

Head vanakesed või helded raha hoidjad annavad ilma mingisuguseta ohvrita osa oma varandusest. Valvab aga Juudas ise või hoiavad ta sulased raha auku, siis läheb raha kättesaamiseks alati ohverdamist ehk kavalust tarvis. Nimelt võis seda viisi osa varandust enesele saada, kui mõni asi raha huniku peale visati, kas ike, kuub, püss ehk muu niisugune asi. Niisugusel korral sai raha nõudja ainult niipalju raha enesele kui tema poolt varanduse peale visatud asi kattis; kõik varandus, mis selle alt välja jäi, kadus sedamaid.

Ülepea ei tohtinud Jaaniöösine raha otsija leitud varandusest enesele tavalisesti rohkem saada kui poole osa. Astus keegi sest seadusest üle nagu Aakan, siis võisivad talle kui ka mitte Aakani päevad, siis ometi viletsad järjed kätte jõuda. Suur tükk ajas suu lõhki. Poole nõudmisel visati tihti kolm kivi raha huniku peale ja üteldi: "Pool mulle, pool maa alla!" - Veske ütleb1, et ka seda viisi raha kätte saadud, kui keegi juurde tulles risti enesele ette teinud ja ütelnud: "Aita Jumal, anna raha!" Osa raha võis nõudja niisugusel korral küll enesele pärida, aga kas ta kõik sai, selle poolest kahtlen ma pisut.

Mõne korra kipub vanapagan õnnelikku rahaleidjat veel parajal jao ajal segama. Niisuguse kutsumata külalise vasta teadsivad esivanemad siiski nõuu. Raha augule jõudja tegi sinna jõudes kohe kolm ringi ümber tule ja viskas kolmetahalise nõela tulesse. Selle tembu järele ei usaldanud Vanapagan enam saagi saajat segada.

Kus maha maetud raha kuivatatud, seda kohta võib veel kaua aega ära tunda. Kus sa raudkivide küljes ümmargusi sambla tükkisid näed, vaata, seal tunnistab iga niisugune sambla tükk kuivatatud rubla aset. Mõni sambla tüki vaataja sooviks küll, et kivi külge mõni rubla tükk niisama oleks kinni hakanud, nagu raha mõõtjal vaka külge, aga see soov jääb ainult sooviks. Süü langeb ta oma kaela: miks ei määrinud ta vaka viisi kivi enne Jaani rasvaga ära! Kes teab, ehk oleks siis paremini õnnistanud ja sambla tükkide asemel säraksivad nüüd rubla tükid kivi peal!