Vanasti tulnud talvel suure lumetuisu järele mõisnik teel viljavoorile vasta.
Tee ääres sügav lumi; voorimehed ei või teelt kõrvale käända, - koorm satuks ümber.
Mõisnikul küll hõlpsam tühja saaniga mööda sõita, kuid tahtmine puudub voorile teed anda.
Mõisnik laseb kutsari oma hobused kinni pidada. Küsib esimeselt mehelt: "Kust maalt sa oled, et ei oska herrale teed anda?"
"Eks ikka omalt maalt!" vastab mees.
Herra jälle: "Ei, ma tahan teada, kust vallast?"
"Eks ikka omast vallast!"
"Ei, kelle mees sa oled?"
"Eks ikka Mari mees!"
"Loll, sa ei saa aru. Ma tahan teada, kes su peremees on?"
"Ise olen peremees. Mu sulane on teise koorma taga!"
"Sa ei mõista midagi. Ütle mulle, kelle all sa elad?"
"Oma mütsi all!"
"Kuhu sa lähed?"
"Eks ikka sinna, kuhu tee viib!"
Kudas herra ka katsub, ei saa ta ikka soovitud vastust mehelt.
Ei oska enam küsida. Ütleb vihaselt kutsarile: "Selle mehega ei maksa midagi rääkida. Ta on ju päris loll!"