Korra toonud setu kustutamata lupja.
Eks teel hakanud korraga sadama. Lubi varsti suitsema ja põlema.
Setu sõidab ruttu oja äärde, võtab pange, hakkab lubjakoormale vett peale valama.
Mida enam mees valab, seda enam lubi suitseb.
Setul hirm varaks. Ei muud kui päästab hobuse koorma eest lahti, kargab selga, ratsutab koju.
Naine meest nähes kohe küsima: "Mis nüüd viga? Kuhu lubjakoorm jäi?"
Setu vasta: "Tont seda teab! Kõik kivid olid nõiutud. Hakkasid põlema, nii et suitsesid ja aurasid. Küll valasin pangega vett peale, aga seda hullemaks asi läks. Ei aidanud viimaks enam muud nõu kui kihutasin minema, et ise hingega ära pääseksin. Sündku kividega, mis sünnib!"