127. Vanaõeluse silm.

Käina mees leiab uuri, ei tunne aga uuri ega tea, mis asi see on. Näitab teisele Käina mehele. See tunneb niisama vähe uuri.

Leidja paneb uuri kõrva äärde. Ennäe, uur tiksub.

Leidja sõnuma: "Ega see või õige asi olla? Mis see muud on kui vanaõeluse silm. Vanaõelus on silma ära kaotanud. Ei niisugust tohi käes hoida!"

Leidja viskab uuri maha. Kuulab: uur tiksub edasi.

Leidja teisele ütlema: "Tule, anname vanaõeluse silmale valu."

Mõlemad tõmbavad vemblad kätte, annavad uurile pihta.

Pea uur puru.

Teine kuulama, kas uur veel tiksub. Uur päris vait.

"Sai oma jao!" hoopleb mees.

Teine vasta: "Mehed me oleme, nüüd vanapagan ühe silmaga. Purustasime ta silma. Ei näe enam ega tee häält!"