Hiidlane ei olnud vanal ajal iialgi veel uuri näinud.
Korra sõidab hiidlane suurele maale, jääb kõrtsi öömajale. Kõrtsis veel suure maa mees öömajal.
Õhtul söövad mehed ja heidavad siis magama.
Suure maa mehel uur taskus. Kartes, et keegi uuri ära varastab, paneb ta uuri leivakotti, leivakoti aga enese kõrvale.
Ööse kuuleb hiidlane seltsimehe leivakotist tiksumist.
Hiidlane kohe arvama: hiir leivakotis. Ei muud kui annab rusikaga sinna tubli vopsu, kust häält kuulda. Hiir kohe vait.
"Söö nüüd veel seltsimehe leiba!" pomiseb hiidlane iseenes.
Hommikul ärkavad mehed üles.
Hiidlane kohe seltsimehele kiitlema: "Kas tead, ma tegin sulle täna ööse head. Hiir näris su leivakoti kallal. Ma andsin hiirele tubli vopsu. Kohe kadus kui tina tuhka!"