Kui me Juudarahva juures paremini ümber vaatame, kas ei leita sealt enam raamatuid, mis meile seitset Moosese raamatut meelde tuletavad? Vististi! Juuda rahval on peale Moosese prohveti ettekuulutuse ja taevaminemise veel raamat olemas, mis mõnestki tükist meie rahva juttude seitsme Moosesega nähikse sugulane olevat. See raamat on Juutide talmud.
Enne Paabeli vangiviimist tundis Juuda rahvas juba osa Vana Testamenti. Paabeli vangipõli mõjus rohkesti rahva loomu. Rahvas, kes enne Jumala sõna nii vähä tähele pani, hakas nüüd jälle südamest Jumalat taga nõudma. Püha kirja lueti hoolega ja uuriti agaralt. Moosese ja muude raamatute jaoks kirjutati seletust ja pandi muidu ka kirja, mis vana rahvas ühe ehk teise asja kohta teadis kõnelda. Oli üks oma tarkuse üles kirjutatanud, siis täiendas seda hiljemini teine. Seda viisi sündis aja jooksul talmud.
Mitmesuguste õpetuste ja seaduste kohta ütleb talmud, et need Mooseselt olla, kuid Mooses ei olla neid üles kirjutanud, vaid suu sõnal rahvale õpetanud. Talmudi kirjadesse pandi kõik need kuuldud tarkused Moosese pähä üles, ehk küll arvata võib, et Mooses niisugustest õpetustest midagi ei olnud kuulnud veel vähem neid õpetanud.
Hea meelega katsus talmud mitmesugusid saladusi välja uurida. Ülepea oli Juuda kirjatundjatel viisiks neljal viisil kirja uurida. Üks niisugune, neile koguni tähtjas uurimise viis kandis "sod'i" nime ja õpetas saladusi välja uurima. Nimelt katsus "sod" kõiki Moosese raamatutes tumedaid kohte selgitada, sest Moosese raamatud olivad Juudile ju kõige tähtsamad. Mis ime siis, kui talmudis lausumise ja nõidumise sõnu ja muud sarnast "tarkust" leiame, mis ütlemise järele Mooses omal ajal pruukinud, ilma et aga seda oma raamatutesse oleks kirjutanud.
Ülepea võib talmudi pisukese maailmaga võrrelda: selles leiame kõik, mis inimesel teada arvatakse tarvis olevat. Juudid piavad talmudi püha kirjaga ühesuguse auu sees.
Talmud jaetakse kahte jakku: üks kannab "mishna" (s.o. kordamine) nime ja sisaldab kõik Moosese suusõnalise tarkuse; teine kannab "gemara" (täielik) nime ja tahab kõiki täielikka seletusi kõige elamise ja tegemise kohta anda. Täieliku kuju sai talmud alles umbes paar sada aastat pärast Kristust.
Õieti on koguni kaks talmudi olemas. Vanemat talmudi kutsutakse Jerusalemma talmudiks. Babiloni rabid ei olnud aga Jerusalemma talmudiga rahul, vaid täiendasivad seda veel mitmet viisi. Nende tööd nimetatakse Babiloni talmudiks ja sai see umbes 500 aastat pärast Kristust valmis. Babiloni talmud on umbes neli korda suurem kui Jerusalemma talmud ja täidab ligi 3000 poognalist lehekülge.
Talmudi piame ülepea imelikuks raamatuks nimetama. Palju teatakse temast rääkida, aga vähä tuntakse teda. Harva leitakse, kes teda oleks näinud, veel vähem, kes lugenud. Ei ole aga ka hõlpus nii paksu raamatut hoolega läbi lugeda.
Tulega võid teist talmudi sarnast raamatut otsida ja sa ei leia tulegagi otsides. Vanaduse poolest piibli vend, näeb teda niisama tihti nagu sõnajala õit, kuna vanem vend piibel sulle igal silmapilgul nagu õitsev kibuvits suisel ajal silma puutub.
Ja kui imelik ei ole talmudi käekäik olnud! Ilmaaegseks raamatuks tunnistasivad ristiinimesed ju varakult talmudi. Enam kui tuhat aastat on paavstid ja kuningad ühe teisega võidu talmudi katsunud kaotada. Sada korda on teda hukka mõistetud, kaotatud ja tulega põletatud. Kuueteistkümnendama aastasaja teisel poolel ei läinud korra 50 aastat mööda, mill talmudi kuus korda avalikult ära põletati. Ei põletatud üksikuid raamatuid, vaid koorma kaupa veeti neid kokku ja aeti ahju ehk tehti nendega suurt jaanituld.
Paavst Clemens V tahtis eelkäijate viisi ka talmudi hukka mõista, aga mitte nii üle pea, kaela nagu ta eelkäijad. Enne soovis ta ometi raamatuga ennast vähä tutvustada. Sellepärast andis ta käsu, et suured koolid talmudi ümberpanemise käsile võtaksivad. Ometi jäi talmud seks, mis ennegi. Uuesti algas raamatute põletamine.
Vaenu talmudi vasta tundsivad Juudid väga hästi. Raamatuid kalliks pidades katsusivad nad neid iga pidi varjata ja salata. Hõlpsasti ei saanud tagaotsijad raamatuid millgi kombel kätte. Sest siis tuli, et ikka uuesti pidi talmudi põletamise käskusid antama, ja sagedad põletamised talmudi ära ei jõudnud hävitada. Nagu ksöniks tõusis talmud tuhast uuesti noorelt ülesse ja lendas maailma Juutisid oma tulekuga rõõmustama.
Aegamööda koitis talmudile uus aeg. Tuhandeaastane vaen lõpes otsa, talmud sai, kui ka mitte otsekohe elu õigust, siis ometi rahu. Tagakiusajad märkasivad, et talmud nii paha ei olnud kui nad enne uskunud. Modus vivendi - elu viis talmudile leiti ja anti ühtlasi lubagi trükist ilmuda. Veel läks aega natuke mööda ja see, mis paavst Clemens V omal ajal nii südamest igatsenud, läks täide: talmud võis ümberpanekuski ilmuda.
Kui ka vaht kõrgelt kiriku tornilt talmudi vahtimast ammu maha tulnud, ei ole talmud ometi mitte nagu rohutirtsude parv Iisraelis maad katnud, ehk niisugust võimuse võtmist keelu kadumise järele küll väga kardeti, vaid talmud on, nagu enne juba tähendatud, aruldaseks võeraks jäenud, kellele ainult Juudid oma uksed rõõmuga avavad, kuna ta poolvenda piibel lossis ja urtsikus, kui ka alati mitte tõe pärast, siis ometi nime pidi, auujärjel istub ja valitsuse keppi käes kannab. Ei ole aga sugugi ime, sest piibli isa - sit venia verbo - on Jumal, talmudi isa aga Juudid ise oma tarkusega ja tihti ennemuistsete juttudega. Meie piibel, see paistab nagu päike, talmud aga nagu täht, mis päikeselt valguse saab, päikese paistmise ajal aga päikese valgusesse täiesti kaob.