IX. Nõiad ja seitse Moosest.

Kõigi pagana rahvaste usk põhjendab ennast nõiduse peale. Mine vanade Kaldlaste, Assirlaste, Perslaste, Egiptlaste j.n.e. juurde, nõidus valitseb igal pool. Vägisi kippus nõidus Juuda rahvagi sekka. Valjult annab sellepärast Mooses käsu: "Ei su seas pia leitama, kes oma poja ja tütre tulest laseb läbi käia, ei õnneandjat ega seda, kes pilvist lausuks, ei ussidega lausujat ega nõida ega valuvõtjat ega seda, kes nõia käest küsib ega teadmameest ega seda, kes surnute käest küsib1." Ehk Mooses nõidadele küll kange ähvarduse Damoklese mõõgaks pea kohale seab, puhkeb nõidus ometi vahel nagu Etna tuli varjult nähtavale.

Niisama nagu idamaa rahvaste seas, pesitab nõidus ka Soome sugu rahvaste hulgas ja avaldab ristiusu mitmesaja aastase valitsuse järele praegu veelgi nii mõnes kohas oma juuri ja jälgi. Soomes ja Saares usutakse ühte viisi nõidust, usutakse aga kaugemalgi terves ural-altailises rahvakunnas. Jakobson katsus omal ajal näidata2 nagu oleksivad Sakslased nõiduse meie maale toonud. Ma ei taha salata, et meie esivanemad Sakslaste käest mõnda nõiduse tempu omandanud, aga et esivanemad terve nõiausu alles nende käest pärinud, see ei lähe kudagi viisi tõega kokku. Juba see räägib Jakobsoni arvamise vasta, et nõia sõna ühine on meie, Soome, Lapi ja Voguli keeles ja nõia nimi Votjaki keelest seletust saab, kus räägitav sõna tarka tähendab3.

Nõiad olivad vana rahva arvamise järele nii ütelda vahemehed jumaliku olemise ja inimeste vahel. Ennemuisti arvati nimelt ja arvavad paganad praegugi veel, et nõiad abinõusid tunnevad, mis jumalad ja vaimud inimeste teenistusesse sunnivad heitma. Nõiad valitsevad seega omalt jaolt terve looduse üle. Valitsemise abinõud on mitmesugused. Meie esivanemate arvamise järele ilmuvad nõia abinõudena iseäralikud ainult nõiale tuttavad sõnad, laused ehk laulud. Sõnade abil paneb nõid looduse väed oma teenistusesse ja sunnib vaimudki oma sulasiks heitma. Sõnade abil toimetas isegi Väinämöinen (Vanemuine) mõned imetööd ära.

Meie esivanemate arvamise järele nähti kaks tõugu inimesi looduse vägede üle valitsevat. Ühed olivad targad, teised nõiad. Mõlemaid jagasivad esivanemad veel mitmesse jakku. Neil olivad sõna targad, soola targad, tuule targad, maa targad, vee targad, Mana targad ja ei tea mis targad veel. Nõidade hulka arvati jälle pobisejad, posisejad, lausujad, soola puhujad, sortsid j.n.e. Rahvas ei tee praegusel ajal alati enam selget vahet nende nimede vahel, aga nii palju kui ma aru saanud, oli lugu esiotsa küll vist nii, et tark niisugust isikut - nii hästi meest kui naist tähendas - kes oma sõnadega ajuti looduse üle valitses ja ligimestele oma tarkusega head tegi, kuna nõidadel niisamasugusel looduse üle ajutisel valitsusel peapüüdmine ligimestele kahju tegemise peale käis. Sellepärast vist ka rahvas neid hilisemal ajal vanapaganaga ühendusesse seadis, nii et nõiad kõigi oma tegudega alati vanalepaganale katsuvad meelehead teha. Nõidade küsimus, nimelt keskaja mõju nõidade olemisesse nõuaks pikemat seletust, kuid niisugune seletus jäeb selle kirjutuse sihist välja poole.

Meie esivanemad arvasivad meie maal rohkesti nõidu ja tarku elavat. Imelikul viisil uskusivad nad suuri tarku või suuri nõidu kaugemal asuvat. Nii näituseks arvati suurel maal, et suured targad ja nõiad Hüües ja Saares asuvad, Hiidlased ja Saarlased (aga ka suure maa rahvas) tegivad Soomlased suurteks tarkadeks, Soomlased jälle tegivad Lapimaa suurte nõidade isamaaks. Õieti ei pruugi me nii väga selle imeliku nähtuse üle imestleda: keegi ju oma kodupaigas loomulikul viisil nõia iseäralikka imesid ei näinud ja uskus sellepärast hea meelega, et suuremad targad kaugemal asuvad ja kaugema maa pärast punus Fama (rahva jutt) nõidadeks ja tarkadeks arvatud isikute pea ümber peagi toreda auu paistuse. Raskem selle vasta on õiget seletust selle kohta leida, miks just põhja pool ikka tarkade ja nõidade kodu pidi olema.

Nagu tähendatud, saatsivad meie nõiad ja targad enamisti sõnadega, lausumistega oma ettevõtmisi korda. Kui nüüd seitsme Moosese usk meie maal aset võttis, mis oli siis küll ligimal kui nõidu ja tarku seitsme Moosese omanikuks teha. Nad saivad oma sõnad tarkuse raamatust. Teades, et rahvas sarnast tarkuse saamist seitsmest Moosesest hea meelega usub, hakasivad nad oma tempude tegemisel raamatut pruukima, raamatut, mis nad ise seitsmeks Mooseseks nimetasivad, mis aga ükskõik mis raamat võis olla. Meie aja targad pruugivad praegugi veel oma lausumistel raamatut, suuremalt jaolt Lauluraamatut. Raamatuga, nimelt aga seitsmeks Mooseseks kiidetud raamatuga astusivad meie nõiad ja targad nagu Egiptuse nõidade auu sisse.

Peaaegu igast nõiast ja targast usub rahvas, et ta seitse Moosest omandanud. Kus praegugi mõni tark ehk kuntsimees elab, oletatakse kindlalt, et ta oma tarkuse kõik mustast raamatust päeva valgele toob.