Korra elanud Helmes kaks nõida. Mõlemad olnud peremehed ja külamehed. Esiotsa kestnud nende vahel sõprus, aga hiljemal ajal muutunud sõprus tühise asja pärast vaenuks. Üks püüdnud teisele oma nõidumisega kahju teha. Teisel olnud "seitse Moosust" ja võinud sellepärast vägevamaid tükka korda saata kui teine.
Seitsme Moosuse mees nõidunud külamehe karja ära. Paari nädalaga saanud terve kari surma saagiks.
Külamees mõistnud kohe ära, et loomade suremine seitsme Moosuse mehe töö on. Hakanud varsti arvama, kudas seitsme Moosuse mehele kurja kätte maksta. Läinud targema nõia juurde kui ise olnud nõuu küsima. Ja saanudki teise targa käest head nõuu.
Mõned päevad läinud mööda. Nõid saatnud laupäeva õhtu konna seitsme Moosuse mehe juurde nõidust korda saatma.
Seitsme Moosuse mees juhtunud aga sedamaid konna silmama. Saanud kohe aru kätte, et külamees konna tema juurde saatnud kurja tegema.
Seitsme Moosuse mees võtnud nurgast soola vaka, ajanud konna sinna sisse, pannud enese ette laua peale ja ütelnud: "Oot, oot, küll ma tahan sulle selle eest auusasti kätte maksta!"
Peremees annud poisile varsti käsu metsa minna ja 9 jagu vitsu tuua, aga tuues pihlapuu vitsu mitte ära unustada. On ju pihlapuu vitsa hoobid vanalepaganale ja nõidadele kõige valusamad.
Pea tulnud poiss vitstega tagasi. Nüüd hakanud konna nuhtlemine peale. Kõik hoobid, mis konnale annetud, mõjunud ka sellele peremehele, kes puusle konna näol välja saatnud. Peksmine kestnud edasi. Konnal olnud surm juba näha ja niisamasugune lugu olnud ka konna saatjaga. See vingerdanud voodis maas suremisel. Hakanud viimaks paluma, et keegi teise peresse läheks ja seal puusle peksust lahti päästaks. Siis olla veel lootust elusse jääda.
Poiss ruttanud sedamaid teise peresse ja palunud konna peksmist järele jätta.
Seitsme Moosuse mees teinud, nagu ei teakski ta, et teine puusle ta juurde saatnud. Arvanud, et peksmisest juba küll saab. Jätnud peksmise järele, aga ei annud konna paluja kätte. Ütelnud ainult: "Mine koju! Küll asjad paranevad!"
Teise pere poisi äraminemise järele pannud seitsme Moosuse mees konna veel soola vakka tagasi, et nõida enam vaevata.
Alles teise homiku annud seitsme Moosuse mees oma poisile käsu kätte konna pihlapuuse kepiga teise peremehe põllule viia ja kepiga mulla sisse torgata, manitsuseks, et külamees teine kord niisugust tükki enam ei teeks.
Teise pere rahvas otsinud aga konna ülesse ja viinud oma peremehe kätte. See saanud kohe konna ülesleidmise järele üsna terveks.
Sest saadik ei julgenud keegi enam seitsme Moosuse mehele oma nõidumistega kahju teha. Kõik kartsivad teda ja ta raamatut.