3. Kureneiu.

SL 1887.
H, Setu 1903, 215 (104) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tulli_ks ülest hummogul,
varra inne valgõt.
Miä olli_ks tüü edimäne,
kua_ks nu hooli hummogul?
Sorrõ_ks suu mõskminõ,
käpe_ks jala kängmine,
pääle_ks pää sugiminõ.
Sai_ks nu pää suitus,
käpe_ks jalaq kängitüs,
lätsi_ks mz mõtsa käuma,
hummogu hulkima.
Miä_ks ma näi minnenäni,
kua_ks ma kodo tullõnani?
Näi_ks ma kurõ kündevät,
käre_ks ma atra kään[d]evät.
Neio lätsi_ks ma mano, mar´akõnõ,
ligi_ks nu, suvilinnukõnõ,
säält iks ma kurõ kodo tõi,
kääni_ks ma käre käe pääle,
tõi_ks ma kodo, kullakõnõ,
majja_ks ma, meelimar´akõnõ.
Ärä_ks ma kurõ aita vei,
kurõ vei_ks ma aita kasuma,
vilä- vei_ks ma -salvi viirde,
kaara_ks-salvi kaalalõ.
Sai_ks nu kurõst korgõ neio,
sai_ks kärest käpe kabo.
(Kiä_ks nu johtu kuulõvat,
johtu_ks nu kavvõst kaevat?)
Säält anni_ks ma kuulda kolgalõ,
veidü tiidä veerele:
kurõst iks kasvi korgõ neio,
kärest iks kasvi käpe kabo:
vilä_ks-mi-salvõh vinnütelli,
kaara_ks-mi-salvõh kasvatõlli.
Kiä_ks nu johtu kuulõvat?
Johtu_ks nu kuu kuulõvat,
kuu_ks nu kavvõst kaevat.
Tulli_ks nu kuu kosjollõ,
veerü_ks nu kuu viinoga.
Ai_ks tä hobõsõ morolõ,
ai_ks tä paadi pajalõ,
esi_ks tä tulli tarrõ tehrütämmä,
tehrü_ks-tämmä, teretämmä:
"Tere_ks nu, illos´ neio ese,
neio_ks ese, neio ime,
neio_ks vanõbaq mõlõbaq,
kats iks kabo kasvatajat!
Kas um iks kotoh neiokõist,
um iks kotoh kurõkõist,
kurgõ_ks, korgõt neiokõist,
kurgõ_ks, käpet kabokõist?"
Kurg iks nu kuuli, kosti vasta,
tahtsõ_ks targastõ üteldä:
"Eka_ks must saa-i kuu naist,
kuu_ks poja mõrsijat!
Kuul iks um katsi huult:
õdagul iks nõsõminõ,
keset iks öödä kistuminõ.
Eka_ks must saa-i kuu naist,
kuu_ks poja mõrsijat!"
Kuu_ks säält veidü vihasi,
kuu_ks säält pall´o pahasi.
Kurgi_ks, korgõ neiokõnõ,
korgõ_ks käpe kabokõnõ!
Ese_ks-kene helläkene -
ese_ks taa, armas, avvustõlli,
ese_ks taa kurgõ kuulutõlli:
"Kurõst iks sai mul korgõ neio,
kärest iks kasvi käpe kabo!"
Kiä_ks nu johtu kuulõvat,
johtu_ks nu ussõh olõvat?
Johtu_ks nu päivä kuulõvat,
päivä_ks nu ussõh olõvat.
(Ärä_ks tä lausi meelestäni).
Tulli_ks nu päivä kosjollõ,
päivä_ks nu veeri viinuga,
tulli_ks tä tarrõ tehrütämmä,
tehrütämmä_ks, teretämmä:
"Tere_ks nu, illos´ neio ime,
neio_ks ime, neio ese,
kats iks kallist vanõbat!
Tulli_ks ma kurgõ kosima,
n´oo_ks nu veerüq kurõ viinaq!"
Kurg iks nu kuuli, kosti vasta,
tahtsõ_ks tä targastõ üteldä:
"Eka_ks must saa-i päävä naist,
päävä_ks poja mõrsjat!
Pääväl iks um kats huult:
hummogul iks nõsõminõ,
õdagul iks minemine."
Lätsi_ks päivä pahanuh,
veeri_ks nu päivä vihanuh.
Ese_ks-keist helläkeist,
tätä_ks-keist, tähekeist -
anni_ks tä kuuldaq kolgalõ,
veidü tiidäq veerele:
"Kolga tulgõ_ks kosjaq kurõlõ,
käänke_ks viinaq kärele!
Kurõst iks kasvi korgõ neio,
kärest iks kasvi käpe kabo:
kaara_ks-salvõh kasvatõlli,
vilä_ks-salvõh vinnütelli,
selle_ks tä kasvi kuusõ korgõ,
kuusõ_ks korgõ, pilve piu."
Tulli_ks nu kos´aq kolgast,
veeri_ks nu viinaq veerest.
Nakas´ iks ese andma,
kurõ_ks nu kosjo juuma,
käre_ks nu kaupa tegemä,
nakas´ iks kurgõ müümä,
kallist iks kaupa tegemä.
Tahtsõ_ks targast talonaasest,
mar´a_ks majapidäjäst -
sai_ks nu kurõst kodonaane,
sai tark talonaane.
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ!
Vrdl: SL I 9-21. Ltl: 477-486, 488, 490, 532, 612, 643; SL III, 1888, 1889.