17. Tüdruk-õde nutab mehenaist-õde.

SL 1870.
H, Setu 1903, 493 (48a) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ,
kagu_ks tei kuul kur´astõ,
katsko väega kalõstõ -
varigo_ks jätt´ vaesit,
kamandu kah´oliisi!
Kuri um noorõst kooldaq,
maa sisse minnäq maasikõst!
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
võinu_ks sa elläq, võinu ollaq,
võinu_ks sa pitäq pikkä huult,
kõrda kandaq kanasist:
jäivä_ks kyik maalõ väikeseq,
põrmandullõ põlvõ-korrukõsõq!
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
umma olõ-i näil imme hoitmah,
umma kandjat kasvatammah!
Ese_ks nait tõsõ naase,
ost tõsõ ubasuu,
saasõ_ks naane mehele,
saa-i imme latsilõ,
kandjat kanasillõ!
Tuud iks küläh kynõldas,
tuud iks veereh veerätedäs:
ime_ks koolõs, ni ese ka käänüs,
kandja lätt kalmulõ, ni ese ka kaos,
eka jää-i ese armu,
kasvataja armu kasumahe!
Kago jääväq valda vaesõq,
kah´olisõq kasumahe!
Kiä_ks and näil sälgä rõivaq,
and kätte kängidseq?
Kyik um iks naaq väega väikeseq,
põrmandul põlvõ-korgutsõq,
tahtva_ks naaq ulliq uh´atõllaq,
kanasõq kasvatõllaq,
tahtva_ks viil üsäh hoitmist,
tahtvaq kaalah kandmist.
Kiä_ks näid üskä võtt,
üskä võtt, kaalah kand?
Jäävä_ks naaq valla vaesõlatsõq,
ilma imeldä kanasõq.
Kui_ks tulõ pühänes päiv,
puulpühä õdangukõnõ,
kui_ks naaq sanna saavaq,
veerüseq viha alla,
kiä_ks nakas vaesit vihtma,
sagõhõhe sannutamma?
Saava_ks vaesõq vaivunnuq,
imeldä ikulisõq.
Kiä and rüppü rõivaq,
puulpühä puhta hammõ?
Olõ-i_ks murõht vyyral imel,
kasumaama kavatsõ-i,
läävä_ks naaq mustalt muidõ mano,
tõrvaskannuq tõistõ mano.
Johu_ks ma, uma, nägevät,
kanasit kavatsõvat,
süä lätt süvvä haigõst,
miil ladvoni lahki:
"Selle um iks naaq mustaq muidõ man,
tõrvaskannuq tõistõ man -
eka_ks näil olõ-i umma imme,
kandjat kasumah!
Um iks näil ime ammu koolnu,
kandja ammu kalmu lännü,
vyyra ummaq ime ümbrel,
kasumaama kaalal.
Kui_ks no olnu uma ime,
marjal uma maamakõnõ,
lännü_ks naaq munaq muidõ mano,
lilliq vällä liikunnuq -
uma_ks ime ehitännüq,
kanasit kabistannuq!"
Miä_ks ma või võiva tetäq,
et iks kuul kur´astõ tekk´,
katsko väega kalõstõ!
S´oo_ks ütle ni kynõlõ,
s´oo_ks, mari, manitsõllõ:
s´oo olli_ks Eessu iskmine,
s´oo oll´ Lo[o]ja luuminõ -
jummal iks sallõ vaesit,
kavatsõlli kah´oliisi!
Latsõkõsõ_ks väikeseq,
kanasõq kasinaq!
kuulgõ_ks, kuulgõq, miä ma ütle,
kavatsõlgõq, miä kynõlõ:
Eessu saa_ks ti ese,
Maarja saasõ ti maama,
eläge_ks ti ilosahe,
kasugõq kaunihe!
Latsõkõsõ_ks väikeseq,
vyyra saadõ_ks ime ümbrelle,
kasumaama kaalalõ -
hot´ iks tä kost kur´a syna,
ütles iks üli-ilotohe,
pangu-i ti kurja kuuldvast,
tigõhõt tiidväst!
Kui_ks küllä läädeq,
kui_ks tandsit tanomihe,
ligimätse lellä poolõ,
viirmätse vele poolõ,
latsõkõsõ_ks väikeseq,
kanasõq kah´olisõq,
sääl iks ti kurja kuulutagu-i,
sääl kalgõ kaibaku-i!
Sääl kittu kit´keq,
sääl avvu angõq:
"Meil um iks hüä võõrasime,
um kallis kasumaama!"
Latsõkõsõq väikeseq,
kanasõq kasinaq,
sys saa-i kolgalõ kynõlda,
saa-i veerele veerätäq.
Latsõ_ks-kõsõq väikeseq,
kui_ks ti mõista-i muud tüüd,
taia-i tetäq talotüüd,
mingu-i_ks küläst küsümä,
tõsõst talost tarkust saama -
sys iks saa ilodu ti imel,
kammõlik kandjal:
"Ka kui_ks küläh kynõldas,
tõsõh taloh tarkut andas!"
Latsõ_ks-kõsõq väikeseq,
küsüge_ks umalt imelt,
kandjallõ kynõlgõ!
Latsõkõsõq väikeseq,
sys iks hüäst peetäs,
ausast arvatas.