22. Kandlõlaul.

SL 731.
H, Setu 1903, 227 (110) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kannõl iks helle kadajanõ,
kannõl iks katsa keelega,
viiol iks viie keelega.
Kandlõ_ks iih karatas,
katõ_ks-kese karatas:
kannõl iks taha-i katsat,
taha-i kuut kul´atajat!
Kannõl iks helle kadajanõ,
pill iks helle pedäjäne.
Vele_ks-keist noorõkõist,
ime_ks-last, helläkeist!
Kõõ_ks tä kai kannõlda,
Eessu_ks tä pilli ehitelli,
kõõ_ks tä maalõ Maar´a pilli:
kannõl iks om Eessul isit,
om iks luud Luujal.
Kandõlõl iks olõ-i pikkä paastu,
olõ-i iks kor´at kurva aigu -
kõõ võit ti _ks kannõld kaiaq,
pitä_ks üsäh tuud pilli.
Om iks tä illos Eessu pill,
om iks tä kallis Eessu kannõl.
Neio_ks-kõsõq noorõkõsõq,
meelest iks meelimar´akõsõq!
S´oo_ks ma ütli, nii kõnõli,
s´oo_ks ma, mar´a, manistõlli:
oh iks mu velja noorõkõist,
imelast helläkeist!
Tei_ks tä kannõld kadajast,
kummõ_ks puu kuusidsõ,
kallis iks puu kadajanõ.
Selle om iks kataj kallis puu,
om iks petäj pehme puu:
kadajast iks saa kallis juuk,
pedäjäst iks saa pehme juuk.
Neiokõist noorõkõist,
noorõkõist, nõrgakõist!
Ütel´ iks umalõ velele,
imekanalõ kõnõli:
"Lasõ_ks sa kannõl lavva pääle,
esi nakkaq sa man märkmä,
märki_ks-mä, mängimä -
mi_ks taha tandsima,
kandlõ_ks iih kargama,
kiiga_ks iih keerätämä!"
Kannõl iks taha-i katsat -
taht iks kattõ kargajat,
hulka taha-i hunnilüüjät,
taha-i kuut kul´atajat.
Neiokõnõ, noorõkõnõ!
Lauliku lisamärk: "Tütrekuq laulvaq katõkese, ku kannõld lüvväs. Kannõld lööväq ts´uraq ehk meheq."