21. Laulik liidab laulusid.

SL 728.
H II 45, 263 (5) < Setumaa - L. Kirotosk (1891).

Mis ma laala, leinalinõ,
kuku ma, kurvameeleline?
Leinalehti mul peona,
kurva kõrsi kambrõnna.
Veli mul hellä vell´okõnõ,
panõ sa hobu sadulahe,
sõidaq nu kodo keelde perrä!
Tuuq mul kotost kolmõq keeleq:
lavva päält tuuq laululehti,
kirstukapist keelelõksi,
sõs ma kuku kurõ keeli,
pajata ma pardsi keeli.
Pill oll´ helle pedäjäne,
kannõl kummõ kadajanõ.
Viidi mu pillist Pihkõvahe,
sarvõst viidi Saarõmaalõ.
Panti jo poissi puhkumahe,
kar´alatsõq laulõmahe.
Es saaq poisil puhutus,
kar´alatsõl laulõtus.
Joosi jo esi, neiokõnõ,
karksi ma esi, kabokõnõ.
Puhe ma luu Poola poolõ,
tõõsõ Narva naistõ poolõ,
kolmanda viil kodo poolõ.

SL 729.
EKS 4° 4, 151 (22) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Kulugõq, tsuvvaq, kulugõq,
lõpkõq, viisoq lõhmusõtsõq!
Mul oo kotoh kolmõq kängäq,
velisina viieq kängäq:
üteq olliq puidsõq, tõsõq luidsõq,
kolmandaq kinäq kulladsõq kängäq.
Puidsõq olliq puie tuvva,
luidsõq lumõ lahotada,
kulladsõq kotoh karata.
Mis mul viga veerätellä,
kua mul kull´a kul´atõlla?
Ise ande ilma süvvä,
miis anni meelevalla,
kaasa käsi mul karada -
ega ei jõvva kiäki keeldäq,
kiä keeldäq, kinni pitäq!
Tulgu tuli keelämä,
meri musta meelitämä!.
Olõ_ks loodu laulijas,
kuukijas ja kostijas.
Laalassi mäe meressä,
mere põhja põrmandus,
mere sõmõra soolassa,
mere kivi kilingis,
mere vatu võisemes.
Olõ-i sii leelo lastõ laulu,
lastõ laulu, naiste naaru!
Ega leelost leibä saa[-i],
laulust lauda katõtus -
või olla une virota,
pikä päivä viideskellä.
Sii leelo liinast toodu,
sii saadu Saaremaalt.
Toomah olli tuha[t] hobõst,
saamah sada ratsokõst:
viis olli vesihiirokõst,
kuus kurõkarvalist,
säidse säresoomõlist,
katõssa karihobõst,
ütessä ülihüvvä,
kümme künniruunakest.
Kõik olliq koolnu Koiva pääle,
väsünü [kõik] Väänä [pääle]
leelot siiä tuvvõnani,
laulu siiä saienani.

SL 730.
EKS 8° 3, 438 (27) < Räpinä, Naha k. - Joh.Hurt < Höödo naane (1876).

Annaq viina laalijale,
ritka rihepessijäle!
Enamb vaiva laalijal
kui oo rihepessijäl:
rihe pessi, ni unehti,
laalu laali, tõist murehti.
Esi peenü pilluteli,
esi umbli udsuhameht.
Ülti ollev koolih op´mah,
Võnnuh sõnno võtõmah.
Kuri olli koolih op´mah,
võõras Võnnuh sõnno võtmah -
sõnaq om kotoh kasunu,
alenu umil velisil
ese laja lavva pääl,
vele pikä pingi pääl.
Esi ma kirja kiroti,
esi raie raamatuhe,
esi panni papõrihe.
Peenikeist pillutõli,
umbli udsuhamõhta,
(suu laule sorrõ laalu,
keeli lauli - kirotõli,
kirotõli kikkani,
pilgutõli pime'eni).
Laulkõq umma leelokest,
leelo keelest kergemb,
leelo meelest mõosamb!
Olõ[-i] leelo maasta löütü,
maasta löütü, puusta tettü!
Leelo om liinast toodu,
(liinast tood, liinast saad,
sõameeste sõrmõluust,
kadsomeeste kaalaluust,
uma vele olaluust,
ristivele rinnaluust.)
Toomah olli tuhat hobõst,
saamah sada ratsokeist,
(viis vesihiirokeist,
kuus kurekarvalist,
säüdse säksa sinikat,
katõsa kuninga kabijat,
ütesä ülihüvvä,
kümme künnikimbelit.)
Ega jõvva-s tuhat tuvva,
tuhat tuvva, sada saia.
Panni_ks ette ese ruuna,
vemberihe vele ratso -
tuu tõi mäkke mängäteh,
kallaspooldõ karatõh.