5. Mõrsja laul, kodunt välja minnes ja tee pääl sõites.[Mõrsjaikk.]

SL 1417.
H, Setu 1903, 99 (47) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tätäkene, nu ma lää_ks kolka kutsma,
viirde lää ma_ks synna viimä,
kulla lää ma_ks hõimu kutsma,
armit iks saaja ajama.
Nu võta_ks hiiro suu veerest,
ratso pää päitsist,
vällä viiq sa_ks ese värehtist,
ussõ viiq sa_ks vell´o uss-aiast!
Sino lää_ks ma hüvvil hobõsil:
mullõ panniq sa_ks siididseq hobõsõq,
kalõvatsõq panniq sa_ks ratso kabjaq.
Nu küünü ma_ks sinolt küsümä:
inne ma_ks keeri kerikohe,
kui_ks ma astõ alõvahe,
mullõ sa_ks hiiro ehitelle-s,
mullõ sa_ks lauki laaditõllõ-s -
mille mullõ_ks nu hiiro ehitelliq,
mullõ varsa valmistõlliq?
Tätäkene_ks mu armakõnõ!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
müüdä lää_ks mi küläst kümnest,
müüdä saa_ks mi saasta talost -
piäq uh´aq oigõhe,
kabla- piäq sa_ks -keeroq kangõhe,
piäq piitsk pehmehe,
üle lasõq sa_ks nurmõ nobõhõhe,
üle lasõq sa_ks välä välehehe!
Kui_ks ma olli neiokõnõ,
kui_ks ma kasvi kabokõnõ,
üle käü-s ma nurmõ nur´atuhe,
üle käü-s ma välä väärätühe -
üle käve ma_ks nurmõ nobõhõhe,
üle käve ma_ks välä välehehe.
Nii lasõq sa_ks ese hobõstõga,
kasvataja nu_ks kaarasüüjil!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
kui_ks mi lää müüdä külli,
aja_ks mi müüdä alõvit,
küläq umma_ks kyik kerigokõsõq,
aiaq umma_ks kyik alõvakõsõq,
väräq umma_ks kyik esi ette kasunuq,
tulba_ks ummaq Looja luuduq,
küläq umma_ks kyik külvet küümnillä,
huulidsa_ks no heidet hernellä,
muroq umma_ks kyik no mustõlõ ridolõ.
Selle külb´iks no külä küümnillä,
huulidsaq no_ks heidi hernellä,
moro_ks no mustõlõ ridolõ -
neio um iks siin küläh kasumah,
virve üles vinnümmäh,
uhkõ um iks neio külä otsah,
vallus´ iks külä vaihhõl.
Hummõn tulõ_ks vajja huulitsit,
tulõ_ks tarbis tanomit:
sys nakkas iks saja sõitma,
kaasigõ_ks nakkas kaaldumma,
vakk nakkas iks vällä valama.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
minno viiq sa no_ks tiid ilosat,
minno lasõq sa_ks tiid lavvolist!
S´oost olõq no_ks terve, ait´umma:
müüdä ai_ks mi küläst kümnest,
müüdä sai_ks mi saast talost,
minno aja-s sa aido pääle,
kivve pääle keerätelle-s,
puu_ks-riito purutõllõ-s!
Kui_ks sa ajanuq aia pääle,
kivve pääle keerätännüq,
puu_ks-riito purutannuq,
aia_ks ajanuq andit,
küsünü_ks kiviq kirivit,
puu- tahtnu_ks -riidaq puutit.
Kost ma_ks võtnuq, vaenõlats,
kost ma_ks andnuq, armõdukõnõ?
Neio olõ ma_ks vaenõlats,
ilma olõ ma_ks imedä kananõ,
mullõ anti_ks aigu veidükese,
kabolõ_ks aigu kasinahe -
kuna koi_ks ma aia andit,
kuna koi_ks ma kivi kirivit?
Kutaq lasta-s iks puu puutit.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
minno ajaq sa_ks tiid ilosat!
Minno sa_ks veegu-i viitiid,
minno sa_ks kandku-i kaotiid:
kui_ks sa viit viitiid,
kui_ks sa kannat kaotiid,
sys saa ma_ks iäst ikma,
mullani murõhtamma,
silmä- nakka ma_ks -viil vinnümmä,
kah´omeelel kasuma!
Kui viide_ks sa tiid ilosat,
lasõt tiid lavvolist,
vilä-nakka-sys-ynnõl vinnümmä,
kar´a-nakka-sys-ynnõl kasuma.
Minno veegu-i sa tedre-tiid pite,
minno veegu-i sa pardsi-pallo pite!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
umma lää_ks ma hõimu ots´ma,
kallist lää_ks ma hõimu kaema,
kulla hõimu ma_ks saaja kutsma,
mar´a hõimu_ks ma saaja manitsõmma.
Orga lää mi_ks sisse otsma,
mäki lää mi_ks sisse märkmä,
umaq otsi mi_ks orga sisest,
umaq märgi_ks mi mäki vaihhõlt.
Nu painu jäl iks sinno pallõmma,
neio, heidä ma_ks hellile synolõ:
minno sa_ks ümbre ajagu-i,
kaldõhe kaalutagu-i!
Kui_ks mu ümbre ajadõ,
kaldõhe kaalutat,
ega sys jovva-i ese eä massaq,
vell´o ei jõvvaq poolõni põlvõni -
neio olõ_ks ma müüdükene,
kabo olõ ma_ks kaubõldukõnõ,
ese jovva-i majaga massaq,
kaupa_ks tetäq katustõga!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
sääl umma_ks mu umadsõkõsõq,
sääl um iks mu, kabo, kallis hõim,
koh välk´vä_ks värehtetulbaq,
koh iks paistvaq pajalavvaq.
Nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio heidä_ks ma hellile synolõ:
sinol umma_ks silmäq selgepä,
silmä- umma_ks -kolmuq korgõpaq,
läbi näe-i ma ikustõ silmi,
veerest näe-i verevä kübärä -
müüdä ajagu-i mu hüästä hõimust,
kaalutagu_ks ei hõimust kallist!
Sääl um iks mu ime illos hõim,
sääl um iks mu kandja kallis hõim,
sääl um iks mu tähe tädikene,
ime um iks meelimar´akõnõ.
Sinnä_ks sa lasõq laitillõ,
sinnä_ks vääniq värehille,
kohe_ks kutsma kutsuti,
kohe meid iks vasta võõdas,
kutsma_ks kutsuti kul´atamma,
arvati_ks aigu viitmä.
Kohon omma_ks latsõq huulitsah,
saisvaq latsõq saibah,
ussõh käudas iks udsurõivil,
sinnä uutva_ks meid, mõrsjit,
kulla uutva_ks meid, kosituisi!
Kui saa mi_ks värijide viirde,
kui mi_ks lasõ laitillõ,
virgastõ sa_ks sisse virodaq,
muudsahe_ks mineq sa moro pääle,
mine_ks muudsa morolõ!
Ajat sa_ks haina haljallõ,
ajat vaskivanijallõ,
umma_ks sääl vasidsõq vanijaq,
sääl um iks kullanõ kodo,
ummaq sääl iks karradsõq katusõq,
kulda um iks sääl kaiv moro pääl,
vaski um iks valdas var´ol,
kulda um iks kuuku kottal,
hõpõ um iks vimpi vii pääl.
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
nu painu ma_ks sinno pallõmma:
angu-i sa vett verevä juvvaq,
musta angu-i muhaskõlla!
Inne haara_ks sa haino anda,
inne kae_ks sa kaaro anda,
sys ´ viiq vii mano,
sys nakka_ks sa rokka rokutamma!
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
inne_ks sa viit vii mano,
inne_ks kui kannat kao mano,
sys hukkat sa_ks hüä hobõsõ!
Ese jääs iks ilma umast ruunast,
kasvataja_ks kaarasüüjäst,
pardsi saa_ks mul ese pahanõ,
kodo- saa mul iks -ese kurvalinõ,
umaq saava_ks veleq vihanuq,
pall´o saa sys iks kurva kodolõ,
silmävesi verevist,
saa_ks paadist pahandust.
Vell´okõnõ no_ks armakõnõ,
inne sa_ks haaraq haino anda,
haara_ks sa kaaro kaiaq,
sys huul´ku-i hobõsit aiõh,
verevit virotõh,
peläku-i_ks pihta pandõh,
peläku-i_ks sys ruuna rututõh -
ummi hooli_ks hobõsit aiõh,
kaarasüüjit kaalutõh!
Kyik umma_ks nääq höste hoieduq,
kaarasüüjäq kasvatõduq;
uja- ummaq nää_ks -hainol hoieduq,
pindre- umaq nää_ks -hainol peedüq:
hoita haari ma_ks hüvvi hobõsit,
kaiaq hoiji_ks ma kaarasüüjit,
pääväst iks ma hoiji pääle istu,
tunnist iks pääle toedaq!
Miä või_ks ma võiva tetäq?
Neio olli ma_ks rassõ rattih,
vitäv olli ma_ks vele hobõsillõ.
Ese panni_ks mu rattaq ravvadsõq,
ese panni_ks mul vankriq vasidsõq,
ese panni_ks mul teleq tinadsõq,
panni_ks püürtüq perüseq -
hukka lätsi_ks mu rattaq ravvadsõq,
katski kaksi ma_ks perüseq püürtüq.
Selle hukka_ks läts rattaq ravvadsõq,
selle kaksi_ks no perüseq püürtüq:
neio olli_ks ma rassõ rattih,
vitäv olli_ks ma vele hobõsil,
olli_ks ma tiineh tele pääl.
Olõ_ks ma rassõ rattih,
vitäv iks vele hobõsil,
selle hukka lätsi_ks naaq rattaq ravvadsõq,
katski_ks kaksi naaq perüseq püürtüq.]
Vell´okõnõ_ks mu armakõnõ,
vell´okõnõ_ks mu kallikõnõ!
Read 198-215, mis siin klambrite vahele on pandud, lauldakse ainult siis, kui pruut "hinnäst pite um", s.o. kui ta raske ehk käima pääl on.

SL 1418.
H II 4, 316 (135) < Igrese k. - Jak.Hurt < Jaaska Maarja (1886).

Esekene helläkene,
tätäkene, tähekene,
võtaq sa hopõn suu veerest,
ratso võtaq pää päätist!
Neio lää ma kolka kutsmahe,
saja sõnna saatmahe.
Sys istõ küll vell´o ede pääle,
istõ tä kulla korgõhe.
Neio lausi meelestäni,
lausi meele poolõstani:
"Veegu-i sa minno vii tiid,
kanku-i minno kaivo tiid -
kui viit vii tiid,
kui kannat kaivo tiid,
sys kui saa ma ülä ümbrelle,
saa kaasa kaalalõ,
sääl naka_ks ikuh elämähe,
naka kaihoh kasumahe!
Minno ta viiq vilä tiid,
kannaq minno kar´a tiid,
sys naka ma ynnõh elämähe,
naka kar´ah kasumahe!
Velekene armakõnõ,
velekene kallikõnõ,
siih tunnõ mi külä tulõvat,
külä aiaq astvat.
Küläkene_ks um väikene,
talokõnõ till´okõnõ:
mano mi lää, maalõ aja,
üle lääme, ümbre aja!
S´ookõsõ ma_ks kõrralda kõnõli,
s´ookõsõ ma as´anda arvõlli:
olõ-i külä väikene,
olõ-i talo till´okõnõ -
küläkene_ks kui kerigukõnõ!
Külä um külvet küümnillä,
külä aiaq alõvuq,
morokõnõ heidet mustõla ridola,
huulits heidet hernil;
küläpoisiq poolõ-herräq,
naaseq Narvamaa imändäq,
külä näioq näitsükeseq:
kinä um näio keskeh,
uhkõ näio otsa pääl,
vallus´ näio vaihõl.
Hukaku-i_ks sa külä huulitsit,
trahvaku-i külä tanomit -
hummõn tulõ ehk vaja huulitsit,
tagapäivi tanomit:
sys nakas ehk saja sõitmahe,
nakas vakk valamahe!
Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
esi tiiät sa usu hobõsil,
tiiät viie verevil,
esi olõt sa hobõstõ hoitja,
olõt ratso ravitsõja!
Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
siist iks mi sõida suurt tiid,
lasõ tiid lavvolist.
Eelä meil ese tii osti,
toona vell´o raha massi,
sedä sõida mi tiid ostõtut,
pall´o mi raha mastut.
Üle aja_ks oja oigõhe,
üle silla sirgõhe!
Siih ummaq nuuq mõtustõmõtsaq,
siih tedre tiikeseq.
Kui ma olli näiokõnõ,
üles kasvi kabokõnõ,
siist ma kinäste käve,
üle lätsi oja oigõhe,
üle mulla muutsahe,
üle silla sirgõhe -
nii ajaq no ausaq hobõsõq,
nii sa leemeq liigutõllõq!
Siist ma keere kerikohe,
siist ma astõ alõvuhe.
Näio pelksi ma neid pedäjit,
varõ neid varikit:
n´ooq mõtli ma peio pedäjäq,
n´ooq mõtli ma kasa kadajaq.
S´oo_ks ma kõrralda kõnõli,
as´anda ma arvõlli:
ega olõ-s peio pedäjäq,
olõ-s kasa kadajaq.
Kõrralda_ks mu kõnõlõminõ,
as´anda jutuajaminõ -
mullõ sai ülä ütlemädä,
mullõ sai kasa kaemada.
Ega tiiä-s ma pelgü pelädä,
varriq tiiä-s ma, vaesõkõnõ!
Vell´o oll´ mäel kündmäh,
arol atra kandmah -
kui ma olli näiokõnõ,
kui ma kasvi kabokõnõ,
säält oidu ma müüdä umatsillõ,
kaldu ma hõimu kallilõ,
ega ma tihkaq timmä teretädä,
ega julgu-s joudu andaq -
kõõ ma mõtli umast üläst,
kõõ kai umast kasast.
Sys ülä saigi ütlemäldä,
kasa saigi kaemalda!
Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
minno_ks sa ümbre ajagu-i,
rattilt vällä raputagu-i!
Näio olõ ma müüdükene,
kabo ma kaubõldukõnõ,
näio olõ ma rassõ rattil,
vitäv vele hobõsil.
Mille olõ ma rassõ rattil,
vitäv vele hobõsil?
Näio olõ_ks ma müüdükene,
kabo olõ ma kaubõldukõnõ!

SL 1419.
H II 3, 38 (22) < Setumaa - H.Prants (1889).

Mino velekene, mu armakõnõ,
mino velekene, mu kallikõnõ,
hiirol, v., lasõq sa hillä minnä,
paadil, v., jalapandmisi,
piäq, v., uh´aq oigõhõ,
piäq, v., kinni kindmähe!
Külä tunnõ, v., ma huulitsõq tulõvat,
külä laioq, v., lasõhuvat.
A ku kaesõq, v., veerest viirmätseq,
kaesõq, v., külest keskemätseq,
kuis olõ, v., ma, näio, ehitet,
kuis olõ, v., ma, kabo, kabistõt?
Uma imä, v., ma olõ ehitet,
kasvataja, v., olõ ma kabistõt.
Kull´a velekene, mu armakõnõ,
kull´a velekene, mu kallikõnõ,
kas olõ ma, v., ehtnüq ilosahe,
kabokõnõ, v., olõ kaunihe?
Hot´ tä, v., ehit´ ilosahe,
hot´ tä, v., kabist´ kaunihe,
läbi iku, v., tä ehitelli,
silmävii, v., läbi sibistelli.
Umaq tunnõ, v., ma huulitsõq tulõvat,
hõimu, v., laioq lasõhuvat.
Mino velekene, mu armakõnõ,
mino velekene, mu kallikõnõ,
umil, v., kaeq sa silmil selgil,
silmäkulmal, v., kaeq korgil,
kas uut, v., uma tsõõri moro pääl,
kas vahis, v., uma vanijal?
Ku ooda-i, v., uma moro pääl,
ku vahi-i, v., uma vanijal,
sys sa, v., ajagu-i sisse auhobõst,
leemeratsut, v., liigutagu-i!
Agu uma, v., om tsõõril morol,
vahatsil uma, v., um vanijil,
sys ajaq sa, v., sisse auhopõn,
leemeratsu, v., sa liigutõllõq!
Sys uinu-s, v., uma är uutõh,
vaiju-s, v., uma är vahtih,
kunas ma, v., astu, au-lats,
liigu, v., leemekannitsõja.
Lühendus v. on velekene.