Ikar: Sõrmus udmurtide kommetes ja mütoloogias (arheoloogia, rahvaluule ja etnograafia andmete põhjal)
Nadeda Šutova

(Kiviga) sõrmused on sõrmes ja randmel kantavate ümmarguste ehete erikujud. Traditsiooniliste ühiskondade elus täitsid nad olulisi maagilisi ja esteetilisi funktsioone. Toote rituaalse tähenduse määrasid materjal, millest see oli tehtud, eseme vorm ja dekoratiivse kujunduse sisu, aga samuti sõrmuse loomisprotsess.

Kalmeuuringute järgi saatsid metallist (kiviga) sõrmused I aastatuhande lõpus – II aastatuhande alguses surnuid (peamiselt täiskasvanud naisi, üksikutel juhtudel mehi ja lapsi) hauatagusel reisil. Need olid tehtud pronksist ja hõbedast, harvemini tina-plii sulamitest. Vormi ja kujunduse poolest üsna lihtsatel viskeodast, plaadist ja traadist sõrmustel domineerisid valatud, klaasist, sardoonüksist või vaigust kivid. Erijuhtudel olid plaadid kaunistatud geomeetriliste mustritega, kilbiga sõrmustel oli spiraalikujuline, rõngasristi- või kettakesekujuline ornament. Üksikute sõrmuste kividel või kilpidel võis kohata lõigatud või valatud linnu- või seakujutisi ja harja moodi märki (araabia raidkirja või selle jäljendamist?). Ühe sõrmuse sardoonükskivi ümber olid tinutatud hõbedased või kuldsed rombikujulised kuulikesed (vn k zern'). Kõige sagedamini kanti kiviga sõrmuseid parema käe sõrmedes, kaks korda harvemini vasaku käe või üheaegselt mõlema käe sõrmedes (Gening 1962; Semjonov 1980). Geomeetriliste mustrite ja joonistega tooted võisid olla pitsatiteks, sisaldada pere- või sugukonna märke. (Kiviga) sõrmuste omanikud moodustasid keskaja ühiskonnast üsna väiksearvulise osa. Mujalt toodud hõbedast (või pronksist) ehted ja kohalikud tooted – peamiselt naiste matmispaikadest on leitud 11.–13. sajandist pärinevaid kohalikke viskeodast või traadist pronkssõrmuseid – olid ilmselt kallis kaup (Ivanova 1992).

16.–18. sajandil olid, nii nagu keskajalgi, (kiviga) hõbe- ja pronkssõrmused kasutusel ka udmurtide matmisrituaalis – neid on leitud vähestest täiskasvanute matmispaikadest. Selle perioodi erijoon seisneb selles, et esemeid leidub umbes samal määral nii naiste (vanuses 18–70 aastat) kui ka meeste (vanuses 17–60) matmispaikades. Ehete dekoratiivse kujunduse stiili, kompositsiooni ja sisu keerulisus ja küllaltki suur mitmekesisus – absoluutselt ühesuguseid eksemplare pole – võib tähendada seda, et enamik selle aja (kiviga) sõrmuseid kujutasid endast pitsateid (Šutova 1992: joonis 38, 39). Seda väidet tõendavad etnograafilised ja kaudselt rahvaluulematerjalid. Nõnda mainitakse 18. sajandi kirjalikes dokumentides udmurt Sidori Asanovi, Budini poja varanduse loetelus: “kiviga hõbedane mehe sõrmus, selle peal pitsat – minu mesipuu märk” (Griškina 1977). Kombestikulauludes kohtab fraasi: “Azves' no zundes kis'tõti...” ('Tellis hõbesõrmuse valamise') (Gavrilov 1880: 21, 89).1

19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse udmurtide kombestikus olid (kiviga) sõrmuste funktsioonid mitmekesised. Pärimuste kohaselt õpetasid jumalad ja vaimud inimest aasta jooksul või kauem prohvetiks/nõiaks (tuno). Eduka õppimise lõppedes sai ta meelespidamise märgiks või oma teadmiste ja oskuste sümboliks herneterasuuruse kuld- või hõbekuulikese või isegi kuld- või hõbesõrmuse ning metsavaimudelt mütsikese. Pärast õpinguid sai selline inimene suhelda nõidade ja vaimudega, ei põlenud tules ja nägi inimesi läbi (Wasiljev 1902, vene k 1906: 195).

(Kiviga) hõbesõrmuseid kanti reeglina sõrmes, mõnikord riputati need õlapealsetele ja rinna peal kantavatele ehetele (Volkova 1988: 169). 19. sajandist pärineb andmeid sellest, et tüdruk väljendas oma nõusolekut röövitud saada andes poisile oma kiviga sõrmuse (Smirnov 1890: 148). Lauludes on sõrmuste vahetamine vastastikuse armastuse ja üksmeele märgiks:
Òöð óêíîòéä öòè íî Läbi (punase) esiakna hüüdsin,
Àçâåñü çóíäýñ âîøòéìû Kuldsõrmused vahetasime.
Òîí íî ìîòîð, ìîí íî ìîòîð Sa oled ilus, mina olen ilus.
Àñüìåîî êûòûñåí òîäìàñêèìû? Kus me sõbrustama
hakkasime?
(Gavrilov 1880: 37, 102).


Sõrmused olid levinud ennustamisvahendid. Jõulude ajal (voodõr) sõeluti tuhk läbi, asetati sellele veeklaas, visati sõrmus klaasi ja vaadati peeglisse. Arvati, et sellele, keda sel momendil näed, lähedki mehele (Pitši Purga rajooni Gonja küla). Sama protseduuri, kuid ilma tuhata, sooritati keldris, seejuures pandi klaasi alla peegel. Ilmub mees – tulevad pulmad, kirst – tähendab surma (Šarkani rajooni Šegjani küla). Samuti võeti 4 klaasi, ühte valati tavalist vett, teise soolast, kolmandasse magusat ja neljandasse pandi sõrmus. Seejärel valiti kinnnisilmi endale klaasi: klaas tavalise veega tähendas, et mingeid muutusi ei tule, soolase veega – häda, magusaga – õnne, sõrmusega – pulmi (Kijase rajooni Vu Salja küla, Šarkani rajooni Zjuzino küla) (Vladõkin & Perevoztšikova 1990: 48). Öösel vastu vaikset neljapäeva ennustati samuti sõrmusega. Alustassile pandi veeklaas ja visati kuldsõrmus sinna sisse. Keskööl süüdati küünal ja vaadati: keda sõrmuses näed, see saabki peigmeheks (Igra rajooni Baivali küla). Sõrmusega seotud ennustamistavasid nimetati sõrmuse hüppamiseks – zundes tetšan (Moga rajooni Tšeesti küla), sõrmuse valamiseks – zundes kisjton (Alnaši rajooni Pisei küla), sõrmuse viskamisõhtuks – zundes kušton õt (Moga rajooni Petššuri küla) (Vladõkin & Perevoztšikova 1990: 48–52).2 Hõbeda tähendusest ennustamisel annab tunnistust üks prohvetitest – tuno Grigori: “Tavaliselt vaatan ma hõbedat ja kui hõbe tuhmub, siis tähendab see, et haige on moonutatud (kaetatud), kui ta on rikutud, näed kahte teed; üks tee tähendab kaotamist; loom, kellelt palvetamisega andeks paluma peab, näitab oma pead; kui on vaja surnuid meenutada, paistavad küünal ja lehm (Bogajevski 1890: 125).

Lihavõttepühadel vahetasid lapsed värvitud mune ja veeretasid sõrmuseid (zundes pitõrjasa šudon 'sõrmuse veeretamise mäng'). Kõik osavõtjad läksid mäeveerele, millele oli asetatud laud; laua alumisele otsale pandi muna ja ülevalt, mööda lauda, veeretati kihlasõrmus alla. See, kelle sõrmus põrkas vastu muna, sai muna endale. Võitis see, kellel oli kõige rohkem mune (Pitši Purga rajooni Gonja küla). Mängu teine variant seisnes selles, et noormehed läksid mäe peale ja veeretasid munad sealt alla. Pärast söödi kõige tervem muna esimesena, aga pärast ka ülejäänud (Moga rajooni Petššuri küla) (Vladõkin & Perevoztšikova 1990: 53). Pitši Purga rajooni Bagraš-Bigra ja Karašuri külades panid 10–15 osavõtjat munad põrandale ritta ja umbes 2 meetri kaugusele asetati külili vokk. Sellelt veeretati sõrmust, püüdes muna tabada. Tabatud muna võeti endale ja omanik pani uue asemele (Dolganova & Morozov 1996: 83). Lõuna-Udmurdi (Alnaši ja Ogõrtši rajooni) kevade vastuvõtmisele (akaška gur/sjam) pühendatud lauludes, mis kuulusid põllutöökombestiku juurde, oli levinud süeeks puhtaks pühitud õu, kus saaks hõbesõrmust veeretada/sõrmusega mängida:
Ãèäêóàçü¸ñòåñ šóæûñà, îé, âîçýëý. Oma õued, oi, pühkige.
Àçâåñü ãèíý çóíäýñúåñ ìåä øóäîç... Hõbesõrmused nende
peal mängigu...
(Tatarstani Ogõrtši rajooni Varklet-Bodja külas; Vladõkin & Perevoztšikova 1990: 73).

Vjatka-taguste udmurtide analoogiliste akaška-tavandi laulus kirjeldatakse:
... Àçâåñü çóíäýñýç íî íóëëûñà, ... (sellest, et) hõbesõrmust
íóëëûñà, kaua kandsin,
×èíüûå âåê÷è íî êûëèç èíè. mu sõrm muutus täiesti
peeneks.
‰å÷ óëîíú¸ñûç íî âèòüûñà, (Kui) head elu ootasin,
âèòüûñà,
Ãóìûðû âàê÷è íî êûëèç èíè. mu eluaeg jäi täiesti
lühikeseks.
(Nurijeva 1995: nr 27).


Rahvaluuletekstides tähendas hõbesõrmus sõrmes õnnelikku elu ja jõukust:
Øóäî ìóðòëåí øîð ÷èíèÿç Õnnelikul inimesel keskmises
sõrmes
Àçâàñü çóíäýñ ÷èëÿëîç. hõbesõrmus särab.
Øóäòýì ìóðòëýí áàì âûëú¸ñàç Õnnetul inimesel põskedel
Ïñü ñèíêûëè ÷èëÿëîç ... kibe pisar särab...
(Udmurdi rahvalaulud 1976: 63–64) (Udmurdi rahvalaulud 1976: 63–64)


Hõbesõrmuseid kasutati laialt pühapaikades tseremooniate ajal. Seda tõendab hõbesõrmuse leid 16.–20. sajandi alguse ohvrikoha Badzõm Purga kultuurkihis ja hõbesõrmus külgetinutatud tsaarimündiga, millel on kujutatud kahepäine kotkas, palvetamise peapreestril sugukonna kualas (Kuzjobai küla). Eriliste sõrmuste olemasolule Suure kuala peapreestril (või voršudi hoidjal) ja tema naisel osutab järgmine fakt: endise Sarapuli maakonna udmurtidel läksid preestri surma järel kohustused üle sellele inimesele, kellele osutab lesk, või pojale. Kualas, ameti üleandmise pidulikul tseremoonial, anti eelmise preestripaari sõrmused üle tulevasele. Tavandi sooritamise ajal pühapaigas kandsid mehed sõrmust parema käe nimetissõrmes ja naised vasaku käe keskmises sõrmes (Bogajevski 1890: 101–102). On säilinud andmeid ka sellest, et 19. sajandi lõpus, udmurdid “üldse palvetamiste ajal, kui kestab pidu... kannavad vasaku käe nimetissõrmes sõrmust, argipäevadel võtavad nad selle ära, et töötamist ei segaks” (Blinov 1898: 28). Informantide teadete järgi (Uli Juri, Kuzjobai külad) panid naised vanasti palvetamise ajal sõrme erilised kiviga sõrmused jõro zundes (sõna-sõnalt 'peaga kiviga sõrmus') (Vladõkin 1994: 266; autori välitööde materjalid 1998. a).

Igra rajoonis Porvai külas pandi suures kualas voršudi palvete saatel pauna lisaks muudele annetuste ka hõbesõrmus (jõbõrttõsa) (autori välitööde materjalid 1994.a).

Endise Sarapuli maakonna udmurdid kasutasid tavanditseremoonia ajal kasevitsa (šatši-njör), mille külge nad kinnitasid hõbekäevõru või sõrmuse ning millele lükkisid peast, südamest, kopsust, maksast jm võetud ohvriliha tükid. Kõike arvestades oli see ohvriannetuseks pühapaiga peremehele (Wasiljev 1902; Vassiljev 1906: 200; Jemeljanov 1921: 87–88). Analoogiline komme oli maridel. Pühas hiies palvetades asendasid marid ohvrilooma sümboolselt jamša'ga, s.o vitsale lükitud keedetud ohvrilooma erinevatest kehaosadest pärit tükikesega. Pärast usinat palvetamist see põletati (Holmberg 1914: 97–98). Obiugrilastel olid pühapaikades säilitatavate sakraalsete esemete hulgas loomakujukesed (kiviga) hõbe- ja vasksõrmused. Sellised leiud võivad tõendada, et pühapaiga vaim on “rõngastatud”, s.o taltsutatud, allutatud šamaani tahtele ja ei kujuta nii endast ohtu (Gemujev & Sagalajev 1986: 170–172).

Kahetuse loitsus mainitakse erilisi mütoloogilisi sõrmuseid: “... on 77 ihaldatud kuldsõrmust: niikaua, kui sa ei leia kõiki neid sõrmuseid, ei alistu ma sulle...” (Bogajevski 1890: 126).

Esitatud materjal tõendab, et (kiviga) sõrmuste omanikeks võis keskajal olla üsna väiksearvuline osa naistest. Mõned ehted, eriti hõbetooted, sardoonüksist ja vaigust kiviga sõrmused, olid kallis mujalt toodud kaup, luksusesemed. Võib oletada, et sõrmused täitsid sel perioodil naise kaitsmise rolli, mis takistab välismaailma jõudude sissetungimist inimsfääri. Samuti osutasid need naise kõrgele sotsiaalsele staatusele ja tema kuuluvusele sugukonna ladviku hulka. Osa sõrmuseid originaalsete märkide ja joonistega võisid olla pitsatiteks. Kõike arvesse võttes täitsid sõrmused 16.–18. sajandil samuti mitut funktsiooni: olid kaitseks ning omaniku prestiii ja kõrge sotsiaalse seisundi atribuudiks, aga samuti sisaldasid sugukonna- ja peremärke. Sel perioodil esinevad sõrmused ka meheatribuudina, tähistades sugu- ja perekonna pead. Keskajal täitsid seda rolli ilmselt teised esemed (vöö, relvad). Matmisel pandi surnutele sõrmuseid kaasa ilmselt usust, et nende maagilised omadused säilivad ak hauataguses maailmas.

On säilinud andmeid sõrmuste tähtsast osast rituaalides 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse udmurtidel. Erinevates lokaalsetes traditsioonides olid erinevad ettekirjutused sõrmuste kasutamise kohta religioossete tseremooniate sooritamisel. Sellise kombe järelkajad on siiamaani säilinud Alnaši rajooni Kuzjobai külas. Sageli võisid sõrmused ise olla ohvriandideks jumalusele. Hõbesõrmust kasutati laialt noorte rituaalsetes mängudes. Usuti, et see soodustab inimese, karja ja looduse viljakust, seda kasutati kui tulevikuennustamise vahendit ööl vastu jõule ja vaikset neljapäeva. Rahvaluuletekstid tõendavad, et hõbesõrmust käsitlesid udmurdid õnneliku elu ja külluse tunnusena. Samuti olid hõbesõrmused erilise sakraalse teadmise märgiks.

Tõlkinud Kolja Kuznetsov

Kirjandus
  1. Blinov 1898 = Áëèíîâ, Í. ßçû÷åñêèé êóëüò âîòÿêîâ. Âÿòêà.
  2. Bogajevski 1890 = Áîãàåâñêèé, Ï. Ì. Î÷åðêè ðåëèãèîçíûõ ïðåäòñàâëåíèé âîòÿêîâ. ÝÎ. Ìîñêâà. IV:1, 75–109, 116–163; V:2, 77–109; VII:4, 42–70.
  3. Dolganova & Morozov 1996 = Äîëãàíîâà, Ë. Í., Ìîðîçîâ, È. À. Óäìóðòñêèå íàðîäíûå èãðû â îáðÿäàõ êàëåíäàðíîãî öèêëà. Õðèñòèàíèçàöèÿ Êîìè êðàÿ è åå ðîëü â ðàçâèòèè ãîñóäàðñòâåííîñòè è êóëüòóðû. Òîì II. Ñûêòûâêàð, lk 78–84.
  4. Gavrilov 1880 = Ãàâðèëîâ, Á. Ïðîèçâåäåíèÿ íàðîäíîé ñëîâåñíîñòè, îáðÿäû è ïîâåðèÿ âîòÿêîâ Êàçàíñêîé è Âÿòñêîé ãóáåðíèé. Êàçàíü.
  5. Gemujev & Sagalajev 1986 = Ãåìóåâ, È. Í. & Ñàãàëàåâ, À. Ì. Ðåëèãèÿ íàðîäà ìàíñè. Êóëüòîâûå ìåñòà XIX – íà÷àëà XX âåêà. Íîâîñèáèðñê.
  6. Gening 1962 = Ãåíèíã, Â. Ô. Ìûäëàíü-øàé – óäìóðòñêèé ìîãèëüíèê VIII-IX ââ. ÂÀÓ. Âûï. 3. Ñâåðäëîâñê, lk 5–111.
  7. Griškina 1977 = Ãðèøêèíà, Ì. Â. Êðåñòÿíñòâî Óäìóðòèè â XVIII âåêå. Èæåâñê.
  8. Holmberg, U. 1914. Tscheremissen uskonto. Suomen suvun uskonnot. No V. Porvoo.
  9. Ivanova 1992 = Èâàíîâà, Ì. Ã. Ïîãðåáàëüíûå ïàìÿòíèêè ñåâåðíûõ óäìóðòîâ XI–XIII ââ. Èæåâñê.
  10. Jemeljanov 1921 = Åìåëÿíîâ, À. È. Êóðñ ïî ýòíîãðàôèè âîòÿêîâ. Êàçàíü. Âûï. 3.
  11. Kelmakov, V. & Saarinen, S. 1994. Udmurtin murteet. Turku & Ievsk.
  12. Luppov 1911 = Ëóïïîâ, Ï. Í. 1911. Ìàòåðèàëû äëÿ èñòîðèè õðèñòèàíñòâà ó âîòÿêîâ â ïåðâîé ïîëîâèíå XIX âåêà. ÒÂÓÀÊ. Âûï. 3. Âÿòêà.
  13. Nurijeva 1995 = Íóðèåâà, È. Ì. 1995. Óäìóðòñêèé ôîëüêëîð: Ïåñíè çàâÿòñêèõ óäìóðòîâ. Âûï. 1. Èæåâñê.
  14. Semjonov 1980 = Ñåìåíîâ, Â. À. Âàðíèíñêèé ìîãèëüíèê. Íîâûé ïàìÿòíèê ïîëîìñêîé êóëüòóðû. Èæåâñê, lk 5–135.
  15. Smirnov 1890 = Ñìèðíîâ, È. Í. Âîòÿêè. Èñòîðèêî-ýòíîãðàôè÷åñêèå î÷åðêè. Èçâåñòèÿ îáùåñòâà àðõåîëîãèè, èñòîðèè è ýòíîãðàôèè ïðè Êàçàíñêîì óíèâåðñèòåòå. Òîì VIII. Âûï. 2. Êàçàíü.
  16. Šutova 1992 = Øóòîâà, Í. È. Óäìóðòû XVI – ïåðâîé ïîëîâèíû XIX âåêà: Ïî äàííûì ìîãèëüíèêîâ. Èæåâñê.
  17. Udmurdi rahvalaulud 1976 = Óäìóðòñêàÿ íàðîäíàÿ ïåñíÿ â òâîð÷åñòâå Ä. Ñ. Âàñèëüåâà-Áóãëàÿ. Ò. Ã. Âëàäûêèíà è Ì. Ã. Õîäûðåâa (toim). Èæåâñê.
  18. Vassiljev 1906 = Âàñèëüåâ È. Îáîçðåíèå ÿçû÷åñêèõ îáðÿäîâ, ñóåâåðèé è âåðîÿíèé âîòÿêîâ Êàçàíñêîé è Âÿòñêîé ãóáåðíèé. Èçâåñòèÿ îáùåñòâà àðõåîëîãèè, èñòîðèè è ýòíîãðàôèè ïðè Êàçàíñêîì óíèâåðñèòåòå. Ò. XXII. Âûï. 3, lk 185–219; Âûï. 4, lk 253–276; Âûï. 5, lk 321–349. Êàçàíü.
  19. Vladõkin 1994 = Âëàäûêèí Â. Å. Ðåëèãèîçíî-ìèôîëîãè÷åñêàÿ êàðòèíà ìèðà óäìóðòîâ. Èæåâñê.
  20. Vladõkin & Perevoztšikova 1990 = Âëàäûêèí, Â. Å., Ïåðåâîç÷èêîâà, Ò. Ã. Ãîäîâîé îáðÿäîâûé öèêë óäìóðòñêîé îáùèíû “áóñêåëü” (ìàòåðèàëû ê íàðîäíîìó êàëåíäàðþ). Ñïåöèôèêà æàíðîâ óäìóðòñêîãî ôîëüêëîðà. Èæåâñê, lk 44–96.
  21. Volkova 1988 = Âîëêîâà Ë. À. Óäìóðòñêèå æåíñêèå óêðàøåíèÿ XIX – íà÷àëà XX ââ. (ýòíîãðàôè÷åñêèé îáçîð êîëëåêöèé Óäìóðòñêîãî ðåñïóáëèêàíñêîãî ìóçåÿ). Íîâûå èññëåäîâàíèÿ ïî äðåâíåé èñòîðèè Óäìóðòèè. Èæåâñê, lk 153–172.
Wasiljev, I. 1902. Übersicht über die heidnischen Gebräuche, Aberglauben und Religionen der Wotjaken in den Gouvernements Wjatka und Kasan. MSFOu. XVIII. Helsingfors.


1 Sellega seoses on huvitav märkida, et etnograafia andmetel olid udmurdi perekondadel peale sugukonna nime ka sugukonna tamgaad, millega märgistati oma varandust. Tavaliselt meenutas tamgaa ligikaudselt sõrmust, risti, kanajalgu, kirvest jmt (Jemeljanov 1921: 39). Dokumentidele udmurdid “vajutasid peale oma mesipuu tamgaad” allkirja asemel (Luppov 1911: 282–283).

2 Kiviga sõrmusega ennustamise näiteid toob ka V. K. Kelmakov (Kelmakov & Saarinen 1994: 206).
TAGASI