253. Vanatüdruk olevat 22-aastane.
Ühekorra vanatüdruk läin lauakerku ennast üles andma. Küsitud kõik asjad järge, nimi ja ka, et kui vana sa oled? Vanatüdrukul oln juba ambad suust ää, rääkin nõnda sisistes ja segaselt, et pole aru saan. Ütlen ka siis, et “kahkümmekah!” Nää, vana risu, omal ambad suust ää, aga ikka veel kahkümmekah!
ERA II 277, 121/2 (12) < Karja, Leisi v. - Olev Jõgi (1940).
254. Vanatüdruk 8 aastat 24-aastane.
Ühel vanadlasel piigal olnud ikka moodiks, kui keegi küsinud ta käest - kui vana sa juba oled? - kostnud ta peeneste: “Sain alles 24 aastat vanaks!” Ükskord küsinud üks noormees jälle ta käest: “Kui vana sa oled?” – “Kui vana ma na siis olen, sain alles 24 aastat täis!” kostnud ta harilikult jälle. - “Noh, egas see või koguni vale olla, sest kaheksa aasta eest ütlesid sa juba enese 24 aastat vana olevad?” vastanud mees.
E 38169/70 (4) < Rapla, Raikküla v. - P. Scheler (1899).
255. Tüdruk salgab kohtus oma vanust.
Meie oleme mitu korda kuulnud, et tüdrukud oma vanadust varjavad, nagu oleks see neil mõni häbi asi, kui aastaid rohkem ilmas on ära elatud. Muidugi mõista, ega siis noored, kahekümne-aastased ja alla selle seda ikka ei tee, vaid need tembutajad on vanapreilid, kes vist oma õnne tahavad veel sel teel leida. Kord juhtus kuskil kohtukojas naljakas tükk ära. Keegi vanadlane tüdruk olnud tunnistajaks. Kohtuherra küsimuste peale: mis usku, kas enne kohtu all olnud, kui vana jne., vastanud tüdruk esimese kahe peale hästi, aga viimse salganud nõnda ära, et ta isigi ei kuulnud, mis ütelnud. Kohtuherra ei olnud sellega rahul ja küsinud uuesti tütruku käest: “Kui vana sa oled?” Tüdruk vastanud: “Ma ikka pealt kahekümne olen.” Kohtuherra jälle: “No kui palju sa siis oled?” Tütruk vastanud: “Ma ikka pealt kahekümne olen.” Ka sellega ei oltud veel rahul, vaid kohtuherra küsinud uuesti: “Kui palju sa siis pealt kahekümne oled?” Nüüd vastanud tüdruk õige tasa: “Homme saan kolmekümne.” - “Ah soo,” ütelnud kohtunik, “siis oled sa juba kolmekümne aastane.” - “Ma ikki selle ümmer olen,” ütelnud tüdruk koguni tasakesi ja südamepohjast ohates. Nõnda saanud siis kohtunik viimaks ometi tütruku vanaduse suure vaevaga teada.
E 41039/41 < Tarvastu, V.-Suislepa v., Vooru - August Anderson (1801).
256. Tüdruk loeb vihmased suved oma vanusest maha.
Korra käinud Mõniste tüdruk Võru linnas kohtu pääl. Kohtu pääl küsitud tütruku käest: “Kui vana sa oled?” Tütruk vastanud: “25 aastad.” Viie aasta perast pidanud tüdruk jälle kohtu pääle minema. Kohus küsinud: “Kui vana sa oled?” Tütruk vastanud jälle: “25 aastad.” Kohtuhärra vaatanud raamatusse: “Viie aasta eest olid sa 25 aastad vana ja nüüd on viis aastad mööda läinud sest ajast, kui sa 25 aastad vana olid, ja nüüd oled ikka veel 25 aastad vana!” Tütruk vastanud: “Noh neid viimaseid suvesid ma ei arvagi, need olid vihmased!”
E 44406 (204) < Rõuge - Oskar Leegen (1904).
257. Poiss proovib vanatüdruku nägemist.
Tüdrukud käisid kirikuteed. Vanatüdruk kiitis teistele oma head kuulmist ja nägemist. Üks poiss oli tee ääres ja kuulis nende juttu. Ta viskas tee äärest kännu vanatüdruku jalge ette. Tüdruk kukkus kännu otsa maha. Kui üles tousis, ütles: “Oleks ma teda kurja ometi kuulnud!”
ERA II 264, 368 (6) < Märjamaa khk. ja v., Pühatu k. - E. Poom (1940).
258. Vanatüdruk kiidab oma kuulmist ja nägemist.
a) Vanatüdruk tahtnud mehele. Aga keegi ei usaldanud temaga kaupa sobida, sest igaüks kartnud, et surm teda varsti ära tahab koristada. Ükskord läinud jutt ometi nii kaugele, et poiss küsinud: “Kui palju sa ka raha mulle annad, et ma sind ära omale võtan? Ja pealegi on sul töntsid silmad ja kasin kuulmine!” Vana rauk vastanud: “Raha saan mina ikka tuhandeid, ei mitte sadasid. Nägemine on mul jälle nii imelik, et selle ka ära näen, kui sääsk kõrgel kirikutorni otsas haigutab. Kuulmine ka jumal tänatud hea: kuulen mesilase sumisemise versta kauguselt ära!”
E 37144/5 < Tarvastu, V.-Suislepa v., Vooru (1888). August Anderson
Vanatüdruk kiidab oma kuulmist ja nägemist.
b) Üks vanatüdruk kiit teistele omal hea kuulmise olema ja ööld: “Mina kuulen kohe, kui kerp õlgedesse kuseb ja ka kui sääsk kirikutornis haigutab!”
E 40654 < Rakvere - V. Veelmann (1900).
259. Vanatüdrukud teesklevad noorust, kuni surevad.
See oli Kodavere kirikus olnd. Kaks vanatüdrukut esimesel jaanuaril. Üks olnd sitsipluusega kirikus, ise alati väristand: “Oh Jeessuke, too jahutust!” Et temal nii palav on. Teine vanakene old ka seal kõrval, vaadand üles ja üteld: “Vaata, ðääðk aigutab kiriku tornin!” Ise old ilma ambita. Kui kirikurahvas kokku kogusid, leiti kaks surnut kangi alt. Külm oli mõlemad ää kangestand.
ERA II 54, 413 (471) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 Kodaveres (1932).
260. Vanatüdruk proovib katuseharjal oma noorust.
Tüdruk jäenud juba vanaks, teised hakanud teda vanaks tüdrukuks hüüdma. Ta ise aga ei tahtnud seda kuuldagi, et ta vana on. Teised üelnud temale nalja pärast: “Kui sa tuakatuse harja peal jala kaela taha ajad ja jälle ära võtad, siis sa veel vanatüdruk ei ole.” Tüdruk läinud katuse harja peale, ajanud seal jala kaela taha. Hakanud jälle ära kiskuma, ei ole saanud. Kukkunud katuselt maha, tua taha tapu-aeda, käeluu kivi vastu katki.
E 34475/6 (18) < Jüri, Kurna v., Loo - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Kristjan Eller (1897).
261. Vanatüdrukut ei tee ehted ka ilusamaks.
Üks vana preilikene valmist ka henda palli pääle minema, mille tarvis ta kõige uhkemba hilbu ümbre säeb, et hõite naküs valja näes. Viimate naas ta rätti päha säädma, mis kuigi viisi es taha passida. Kõige parembast passe ommetegi üts valgetkirja klaar rätikene, mida päha köüten ta peegli een sais ja ütel aiglaselt ja pikkamisi: “Nii om. Vanas läät, siis jäät kui vana tsoog. Ei tee ehtegi enämb ilosambas!”
H I 10, 286 (2) < Vastseliina - J. Sandra (1896).
262. 70-aastane vanatüdruk ehib ennast.
Ühes kohas old üks seitsmekümne-aastane vanatüdruk. See alati ehtind ennast. Kord tuld sinna peresse ilus rätsep. Kohe pand vanamoor uue seeliku selga. Teised hõletamar “Mis sa nüid narr oled! Ega sind nüid keegi enam naiseks taha, et ehid!” - “Miks?” küsind vanatüdruk. “Eks vanatüdrukuid ole küll mehele saand? Ja ega ma nii vana olegi!”
E 39335 (1) < Kadrina, Aaspere v., Hõbeda - Alfred Constantin Kivi (1899).
263. Millal vanatüdruk veel mehele saab.
Keegi öelnud vanatüdrukule: “Ega sa siis enam looda mehele saada?” Tüdruk vastand: “Nii kaua loodan ikka, kui või suus ära sulab!”
ERA II 260, 129 (9) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
264. “Seda teed peame kõik käima!”
a) Pime vanatüdruk kerjanud kirikutee ääres. Läinud laulatajate voor mööda. Pime tüdruk talutaja kääst küsima: “Kes need sõidavad nii suures vooris?” Talutaja vastu: “Pulmalised lähvad kirikusse.” Pime tüdruk: “Jajah, seda teed peame kõik käima!”
E 31395 (92) < Narva - J. Sirdnak (1897).
“Seda teed peame kõik käima!”
b) Ilma hambuta vanatüdruk olnud tee ääres karjas. Pulmarong läinud mööda. Vanatüdruk: “Mis kägä see on?” Teised: “Pulmarong läheb.” Vanatüdruk: “Ah, tühja, seda teed saame kõik kõndi!”
E 48764 (1) < Tori, Sindi - Joh. Pulst (1908).
“Seda teed peame kõik käima!”
c) Vanatüdruk (nähes, kuidas pruutpaar uhkesti kirikusse sõidab): “Jah, kullakesed, sedaviisi meid kõiki ükskord viiakse!”
H II 59, 231 (58) < Viljandi - M. Kampmann (1897).
265. Vanatüdruk naerab, et pulmad lähedal.
Vanatüdruk naernud kord õige suure häälega. Kui perenaene asja järele pärinud, et mis naerule ometi võis põhjuseks olla, siis tüdruk ei tahtnud kuidagi oma naeru põhjust välja rääkida. Ja kui perenaene sugugi järele ei jätnud, vastanud tüdruk: “Näen, et minu pulmad ka enam kaugel ei ole. Ja sellest oli mul nii hää meel!”
ERA II 15, 140/1 (13) < Saarde < Halliste - J. P. Sõggel < Karl Rein, 70 a. (1927).
266. Vanatüdruk ei pääse surmast ega meheleminekust.
Kord räekinud vanatüdruk teisele: “Jah, surma korrast ja meheleminemise korrast ei neist saa järge, et küll ambad suust üks-avalt ära kaduvad!”
E 30125 (4) < Jämaja - A. Kuldsaar (1897).
267. Vanatüdruk ei taha surra, vaid mehele minna.
Üks kuuekümne-aastane neiu olnud haige. Tuttav noormees juhtunud ka senna minema, see ütlema: “Eks sul oleks juba ka paras aeg surra olevat! Kas oled ka valmistand ennast selle vastu?” - “Oh sa, tuline lits, oma jutuga!” vastanud haige, “teised minusugused lähevad veel iga päev mehele, siis tema ütleb, et mul paras surra on! Sa ise võid surra!” - “Ah soo,” ütelnud poiss, “kui sa nüüd terveks saad, siis oleks paras aeg mehele minna olevat!” Tüdruk kohe vastu: “No vot, see on ka mehe jutt ometi! Mehele minna jah, kutsun sindki pulma!”
E 42017/8 (6) < Peterburi - Martin Rekkaro (1901).
268. Vanatüdruk ootab surreski peigmeest.
Vanatüdrik lännu sureme. Väha enge lõhna mudu ollu veel. Naise ütelnu man, et nüüd peidmees tuleb! Väha kurgulohk liiknu, löönu sis jalage vastu jalutsid, et kus ta tuleb, koplest ve? Isi olluki valmis, ku selle ära saanu ütelde.
ERA II 124, 593 (1) < Halliste, V.-Kariste v., V.-Kariste vanadekodu - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. v. (1936).
269. Kägu ennustab meheleminekut.
Vanatüdrik lännu mõtsa. Küsinu: “Kägu, kunas saan ma mehele?” Kägu kukkunu pailu. Sis vanatüdrikul süa täis. Hakanud pildma. “Oh, sia raipeluu!” ütelnu käol.
ERA II 124, 61 (19) < Halliste, V.-Kariste v., V.-Kariste vanadekodu - Leili Takk < Mari Kandraðka, 68 a. (1836).
270. Vanatüdruk ootab kosilasi.
Vanatüdruk kuuleb, kui koerad hauguvad: “Tõrtsi Taarle toer tiltab, vist tulevad tosilased!”
H II 59, 230 (56) < Viljandi - M. Kampmann (1887).
271. Vanatüdruk laulab raamatust, kuid ei panda tähele.
Vist arvati ka raamatust lugeda-laulda mõistmist meheleminemise hõlbustamiseks. Vanatüdruk laulnud:
Küll käisin kirikus
ja laulsin raamatust -
Ei pandud mind tähele,
Ei saand ma mehele!
ERA II 129, 601 (6) < Märjamaa khk. ja v. - Emilie Poom (1936).
272. “Hunt sööb sinu, poiss sööb minu!”
Vanatüdruk annud Voltvetis kord penile süüa. Ise öelnud: “Laku, laku, krantsike, hunt sööb sinu, poiss sööb minu!”
ERA II 3, 617 (1) < Saarde, Voltveti v. - Eduard Joh. Kase < Jaak Koop, sünd. 1888 (1928).
273. Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast.
a) Vanatüdrukul olnud üks kana, keda ta heaste söötnud ja kes temale heaste munenud. Saanud juba hea korvi täis, munakorv seisis voodi jalutsis laudi pääl. Ühel hommikul seisnud tüdruk voodis kaua pikali ja mõtent: “Munadest kogun nii palju raha, et võin omale lamba osta; lammas toob kaks poega, siis saan hulga villu; viimaks müin lamba ära ja ostan lehma; lehm toob vasika, siis müin lehma ja vasika ära ja ostan märahobuse; hobune toob varsa, varsa müin jälle ära ja ostan omale sauna. Siis võtan omale mehe. Siis toon kaks poega, nimeks panen Matsi-Marti. Hommikul lähan poissisi ülesse ajama. Esmal hüian tasa ja hellalt: “Matsi, Marti, tulge ära ülesse, puder keedetud, või sulatud!” Kui poisid ei tule, hüian valjuste: “Matsi, Marti, maast üles!” Kui poisid ei tule, lähan kolmat korda ja virutan neil hea müraka pihta!” Sedaviisi virutanud vanatüdruk jalaga munakorvi pihta, munad kõik puruks ja vanatüdruku plaan mokas.
E 28319 < Halliste - H. Sulsenberg (1896).
Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast.
b) Vanatüdruk käinud seakarjas. Ühel pääval istunud ta maas ja söönud leivapudi. Mõtted aga lendanud tulevikusse. Ta müüõenud: “Tuleks mind keegi kosja, siis ma läheks kohe sellele, ja kui ma poja saaksin, siis ma paneksin tema nimeks Jüts. Siis ei pruugiks ma ise alati sigade järel jooksta, vaid istuksin nõndasamuti maas ja kui sead laiale laheks, siis ma utieksin pojale: “Jüts, mine otsi sead üles!” Ja kui ta ei läheks, siis ma annaksin talle plaks! mööda kõrvu.” Selle sõna juures lõi vanatüdruk pudikruusi oma rüppe ümber.
E 31393/4 (99) < Narva - J. Sirdnak (1897).
Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast.
c) Tüdruk näinud metsas jänest, mõtelnud iseeneses: “Ma võtan jänese kinni, müün ära, ostan rahaga noore lamba; lammas toob talled, saan viimaks palju lambaid; müün muist
ära, ostan lehma; lehmast sigineb jällegi suur kari loome. Siis on mul kõiki küll, ihukatet ja hingepidet (sööki), raha ei jõua enam lugedagi. Sõidu tarvis ostan tõlla ja hobused ja viimaks mõisa. Kus selle hulga loomadega ja tõllaga talukohas minna? Siis ma ei saa küll enam üksi toimi ja võtan omale mehe. Tema on siis herra ja mina proua! Kolm poega saame ka, ühe nimi Prits, teise nimi Prants, kolmas pisike Pärtel. Prits ja Prants sõidavad tõllaga, aga pisike Pärtel ei saa eest ära, jääb hooste jalgu. “Pritu ja Pratu, arge ajage pisikese Pränna pääle!” Viimased sõnad öelnud tüdruk suure häälega ja löönud ise jalga vastu maad. Jänes ehmatanud ja jooksnud minema. Tüdruku tulevikuplaanid kõik luhtas.
E 33680/1 (7) < Suhum Kalee < Jüri - J. Pihlakas (1897).
Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast.
d) Üks tüdruk noppinud metsas marju korvi täis, istund siis maha ja rääkind iseendale: “Marjad müün ära ja ostan põrssa. Põrssa kasvatan suureks ja müün ära, ostan lehma. Siis müün võid ja ostan koha. Siis võtan mehe, saan kaks poega, ühe nimi Prigo, teise nimi Praksi. Siis ütlen: “Prigo, ää tee Praksile paha!” Seda öeldes äiand jalaga marjakorvi ümber, kõik marjad maha laiale.
ERA II 129, 212 (6) < Märjamaa < Hageri - Emilie Poom (1936).
274. Vanatüdruk unistab perekondlikust magamisest.
a) Elanud korra elatanud vanatüdruk, kellel kange himu olnud mehele minna, mehe hõlmas magada ja lapsi kasvatada. Aga et tal kedagi võtjad ei ole tulnud, siis läinud ta laudile, võtnud õlevihu lapse asemele hõlma ja õlekoo teisele poole, tagaselja mehe asemele. Natukese aja perast nihutanud ta ikka persega õlekubu ja ütelnud: “Nigu, nihka sinnapoole ja anna lapsele ruumi!” Maha heites olnud ta selja laudiaugu poole pöörnud ja nõnda aeg-ajalt nihutades nihutanud ta ennast viimaks kõige õlekoo ja hõlmavihuga kolinal laudiaugust alla. Laudiaugul aga olnud, muidugi mõista, redel ees. Vanatüdruk kukkunud kaelapidi redeli pulkade vahele ja käännud seal oma suu selja poole. Muidugi mõista sures ta selle haleda nalja kätte ära.
E 10355/6 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894).
Vanatüdruk unistab perekondlikust magamisest.
b) Tüdruk maganud lakas. Et ta kaunis vanapoolne juba olnud, seepärast olnud tal ka, nagu see ikka on, mõtted meheleminemise juures. Ta plaaninud eneselle ette: “Kui ma kord mehele saan ja selle järele lapsed, aga siis on hea elu! Kui mees võtab öösse kaelast kinni, siis ma mõnikord teen, nagu ei salliks teda, ja kargan teinepoole sängi serva.” Selle mõttega aga kargas ta ja ei mitte teinepoole sängi serva, vaid lakast maha.
E 10600 (1) < Ambla, Tapa - J. Ekeman (1894).
275. Vanatüdruk kardab tulevaste laste pärast.
Kord olnud ühel talul aida laes suured konksud. Vanatüdruk läinud aita midagi tooma ja tulnud suure nutuga tagasi. Teised küsinud: “Mis sa nutad?” Vanatüdruk vastanud: “Oh sa jumaluke! Ma nutan seda: kui mul suur pikk poeg oleks ja see aita läheks, siis saaks ta konksude otsas häda!”
EVR XXXIV, 92 < Kursi - P. Berg (1926).
276. “Poiss, putu minnu kah!”
Korra linatalguse ajal olnud igal poisil oma tütarlaps, kellega ta juttu vestnud. Üksikuks jäänud üks noor poisikene, kellest keegi pole ta nooruse pärast välja teinud, ja pudikeelega vanatüdruk, kes pole saanud hasti “s” tahte ütelda. Vanatüdruk ütelnud sellele poisile: “Poith, putu minnu kah, ma otha thulle käänithpääga väithe!”
ERA II 11, 498 (52) < Tartu - Marta Pohka (1929).
277. Mustlane õpetas, kuidas tüdruk poistele meeldiks.
Ühes külas olnd kord üks vanatüdruk. Keegi pole teda enam armastanud ega tema peale vaadanud. Kord tulnud sinna peresse mustlane. Vanatüdruk kohe tellima: “Kuule, mustlane! Teie olete kõik targad mehed, ütle, kuda külapoisid mind armastama hakkaksivad?” Mustlane hea mees õpetamas: “Seu särgisaba külge vankri teljeotsa pulk. Siis mine külasse, vaata, kuda külapoisid sind siis armastavad!” Tüdrukul hea meel. Mustlane aga ostab selle rahaga, mis ta tüdrukult maksuks sai, viina. Joodab külapoistele ja käsib tüdrukut hästi tantsitada. Õhtul seub vanatüdruk vankri teljeotsa pulga särgisabasse ja läheb külasse. Niipea kui vanatüdruk sisse astub, astub üks külapoiss kohe ta ette ja ütleb: “Noh, lähme tantsima!” Tantsivad, et küll. Siis tuleb teine poiss. Tüdruk imestab ja mõtleb: “Eks targa mustlase õpetus ole õige!” Tüdrukul omal suur himu tantsida, veel enam poistel. Tüdruk tantsinud, kuni vankri teljeotsa pulk särgisabas kõik ta kindud lõhki peksnud kange tantsuga. Viimaks läind tüdruk koju. Teistel õhtatel pole poisid enam tüdruku peale vaadanudki.
E 36691/2 (22) < Kadrina, Aaspere v., Hõbeda - Alfred Constantin Kivi (1898).
278. Habemikule on halb musu anda.
Üks vanatüdruk tahtnud kangesti mehele minna, aga ei ole saanud. Viimaks tulnud ometi suur habemik. Neiu lööb kartma: “Muidu hää küll, aga habeme pihta ei ole hää musu anda.” Arvanud siis järele: “Katsun õige esiteks riiete-harja pääle proovi.” Pani suu siis õieti valju vastu harja. Tunnud, et võib valu ikka ära kannatada ja läinudki mehele.
E 38401 < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - Jaan Morritson (1899).
279. “Jeesus, anna see poiss mulle!”
a) Kirikumees puhastanud kirikud. Näinud: üks tüdruk tulnud sisse. Kirikumees läinud pisut varjule. Tüdruk on lasnud põlvili, hakanud valju häälega paluma: “Kulla siilu Jeesukane, anna õige see Maantee-Mihkli Mats minule!” - “Ei anna,” kostnud kirikumees. Tüdruk uueste paluma: “Kulla siilu Jeesukane, anna ige (ikka) see Maantee-Mihkli Mats minule!” - “Ei saa!” kostnud kirikomees. Tüdruk palunud veel: “Kulla kubu siilu Jeesukane, anna omitegi see Maantee-Mihkli Mats minule!” - “Ei saa!” kostnud kirikomees õige rõhuga. “No kui sa tädä minule ei anna, siis palun mina sinu: kulla kubu Jeesukane, ära sa siis tädä ka tõistele kenelegi luba!” öölnud tüdruk ja läinud kirikust välja.
H III 26, 554/5 (17) < Jamiburi, Simititsa asundus < Kuusalu - Joh. Esken (1896).
“Jeesus, anna see poiss mulle!”
b) Üks tüdruk käinud iga pühapäev peale jumalateenistuse oreli taga palumas: “Kulla pai Jeesuke, anna ikke see Otsa Jaan, see valge peaga poiss minule!” Seda pannud köster tähele ja läinud kuulama, mis tüdruk seal siis tegemas käib. Kord kui tüdruk jälle palumas olnud - “Kulla pai, armas Jeesuke, eks sa siis ommeti kuula, anna ikke see Otsa Jaan, see valge peaga poiss minule!” - vastanud tal köster teinepoolt orilat valjuste: “Ei anna aga mitte!” - “No-noh, kulla Jeesuke, äe karga ikke ninasse! Kui sa ei anna, ega ma siis vägisi võtta ei saa!” vastanud tüdruk.
H II 46, 898/9 (4) < Ambla, Tapa - G. Klemmer.
280. Kohtu korraldus tüdrukute mehelesaamise kohta.
Ühel peremehel oli üks õde, kes juba ammu oleks hea meelega mehele läinud. Nüüd juhtus, et peremees sai kohtu ette kutsutud, sest Maakohus pidi teised säädused tegema. Kui tema kodu tuli, siis tulid kõik ta vastu ja küsisid, mis saadus see pidi olema? Kõige esimene, kes tema vastu tuli, oli tema oma õde. Peremees, kes üks hirvitaja oli, kostis: “Kohus on seda säädust teinud, et iga tüdruk, kellel pisukene suu ja peenikene hääl on, aasta pärast peab mehele saama!” Tüdruk tõmbab siis mokad kokku ja ütleb: “See on ju üks imeline asi!” - “Aga,” ütleb vend, “see tüdruk, kellel hää lai suu ja kole hääl, peab poole aasta eest mehele saama.” Siis venitas õde oma suu laiaks ja kisendas kole häälega: “Oh vennike, on see tõsi?” Siis hakkasid teised kõik täiest suust naerama.
E 32781/3 (13) < Viljandi, V.-Võdu v. - Hans Maaten (1897).
281. Pastor manitseb, et poisid kosiksid vanatüdrukuid.
a) Kord ütelnud üks kirikuõpetaja jutlustades rahvale muu seas ka seda, et poisid peaksivad vanad tüdrukud enne ära koristama kui noorte kätte järg tuleb. Seda kuulnud kirikus ka üks vanatüdruk ja põhjatu suures rõõmus kärgatanud ta rahva seast õpetajale vasta: “Tõsi isand, tõsi isand! Homme tulen, oinas selgas, kukk kaenlas ja jäär jookseb järel!”
H I 9, 65 (16) < Viljandi - Anton Suurkask (1896).
Pastor manitseb, et poisid kosiksid vanatüdrukuid.
b) Suame papp kuulutab uuel aastal kantsli päält, et keik vanad neiud piavad sel aastal ära naidatud saama ja nuared järgie jäätud. Üks vana tüdruk üiab alt vasta: “Oll terv, oll terv, pabi-ärra, sen toutuse iest! ässu annan, toise toutan!”
H II 53, 817 (5) < Haljala - K. Leetberg (1896).
Pastor manitseb, et poisid kosiksid vanatüdrukuid.
c) Üts vanatütrek toonu opetajale oina ja kursti linno ja pallelnu, et opetaja noorile mehile kerkoh ütlesi: “Ti piäte vanatüreku inne är võtma, sõs peräst noori!” Opetaja hõõganu ka kantsli päält: “Kuulke, kuulke, noore' mehe'! Võtke vana' piiga' inne ärä, sõs veel noore neio!” Vanatütrek ütelnu alt: “Tõte, tõte, opetajaherr! Oina ja kursti linno anni, tõõse tõoti!”
H II 52, 807 (80) < Räpina - J. Poolakess (1696).
Pastor manitseb, et poisid kosiksid vanatüdrukuid.
d) Ühes kihelkonnas olnud palju vanu tüdrukuid. Raha ja riiet oli teistel küll, teenistust ja leiba ka, noh mis siis veel viga? Aga näe, mehed puudu, elu pole hea ühtigi! Aga vanad piigad kavalad, pidasid nõu kokku, läksid õpetaja juure ja palusid, et õpetaja kuulutaks pühapaeval kantsli pealt maha: “Poisid, poisid, võtke naesed, tüdrukud lähevad Saksamaale!” Õpetaja seisis esite vastu, aga piigad tõutasid ja andsid õpetajale head maksu. Üks vana rikas peretütar, kel enam hambaid suus polnud, ei saand selgeste rääkida, ütles üpetajale: “Oisu andan, toise tõudan!” Pühapaeval läks kirikusse kantsli ligidale, et kuuleks, kas õpetaja ka tõeste ütleb. Õpetaja ütleski kõige viimaks nende kuulutuse: “Poisid, poisid, võtke naesed, tüdrukud lähevad Saksamaale!” See vanatüdruk vastas: ”Muidugi, et lähme!”
E 33830/1 (19) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Mart Vahmann (1897).
282. Vanatüdruk sööb katseks ube.
a) Vanatüdruk tahtnud veel mehele minna, va nosi olnud tal küllalt, aga mees puudunud. Et sel ajal mõisaherra mehele võis vägise naese kaela toppida, kas taha või mitte, seda teadis ka vanatüdruk ja läks mõisaherra jutule, kellele 100 rubla pihku tsuskas ja palve ette kandis. Herra lubas siis ka temale mehe muretseda ja kaup oli valmis. Peagi sai vanatüdruk ühe nooremehega õpetaja juure saadetud. Õpetaja kui mõistlik inimene ei soovinud sarnast abielu ühendada, aga mõisaherra vastu ei tohtinud ka hakata, sellepärast mõtles ta ühe hea plaani valja, kuidas noortmeest vanatüdruku küisist päästa. Ta käskis vanatüdrukud, siis kui laulatusele tuleb, kodus üks uba suhu pista ja kui ta selle seni kui kiriku juure sõites katki saab närida, siis saab teda laulatatud. Ei saa ta aga mitte seda, siis ei saa ka teda mitte tohitud laulatada. Nõnda siis ka sündinud. Sõitnud laulatusele ja vanatüdrukul uba suus. Küll närinud, kas paljad igemed narmetanud, ja pajatanud vahete vahel, mis tema kõrval istuvale noorele mehele nagu külma vett selga viskanud: “Plõksu, mis sa plõksud, popi kopli vahel ikka katki prõksud!” Uba aga ei läinud kiriku juurde jõudes mitte katki ja vanatüdruk jäi laulatamata, kuna poiss suure rõõmuga helde südamega õpetajat tänades kodu poole sõitis.
H I 9, 63/4 (13) < Viljandi - Anton Suurkask (1896).
Vanatüdruk sööb katseks ube.
b) “Ükskord tahtnu üts vanatütrik veel mehele minna, kellel juba vanudusest suu hammastest lage ollu. Nii aanu ta ütele noorele mehele pääle: “Võta minu ära ja võta minu ära!” Poiss olli mõtelnu: “Mes ma nüüd taha teta?” Sääl johatan üts teda: “Võta kätte nink mine temaga jõe pääle sõitma ning võta peutäis kuive ube üten ja ütle sis talle: “Kui sa seni nee oad ära sööd, kui me üle jõe saame, sis ma võta so ära!” Sääl lännuva na sis jõe pääle nink saanuva pea üle. Sääl ütelnu tütrik: “Lükka, poega, ümber vene, mul om veel teine uba suus, teine peus.” Nii olli tal sis lootus otsan nink kasnu enda ära uputada. Noormees viinu teda veerde ning saanu kiusatusest vallale.
H II 30, 277 (5) < Rannu, Valguta v. - A. Tobber (1889).
Vanatüdruk sööb katseks ube.
c) Ütskord tahtnu vanatütrik noore poisile. Poiss tennü jälle tütrikule säändse lepingu, et kui sa sööt kolm uppa ära, seeni kui mina loot'skuga üle jõe lää, sis ma võta sinnu. Poiss saanu loot'skuga pia jo veerde, tütrik söönü iks üte uppa ja hõiganu poisile: “Lase viltu, vennikene, uba suun, kaits peon!” Säält saanu poiss aru, et tel (temal) hambaid ei ole ja ei ole ka võtnu. Jutu kuulja ütlese tütrikust: “Oh pinimet! Ta võinu na ära neelatada või jõkke visata ja ütelda: “Ma sei ära!”
H II 30, 814 (1) < Rõngu - P. J. Tamm (1889).
283. Vanatüdruk katseks korstna otsas.
a) Kord käinud üks vanatüdruk noore poisile peale, et see teda ära võtaks, ega ole poissi kuidagi rahule jätnud. Poiss mõtelnud kõik mõtted ära, kuida piinajast lahti saada. Viimaks ütelnud vanatüdrukule: “Kui sa talvise öö otsa katuse harja peal seisad, võtan ma su ära!” Tüdruk olnud sellega rahul ja roninud õhtul katuse harjale. Istunud ligi poole ööni katuse harjal ja laulnud ise: “Tana istun kiipses kiilmas, homme noore poisi holmas!” Viimaks lõpetanud külm kannataja eluküünla ja kukkunud teine kui kuivanud käbi katuselt alla.
E 37934 (3) < Laiuse, Vaimastvere v. - Johannes Ermann (1898).
Vanatüdruk katseks korstna otsas.
b) Ühekorra öelnud üks poiss vanatüdrukule: “Kui sa korstna otsa lahed ja seal öö läbi hommikuni seisad, siis võtan ma sinu omale naiseks!” Vanatüdruk läinud korstna otsa seisma. Olnud sügisene külm ja pime, pikk öö. Vanatüdruk aga öelnud: “Täna ikka iidititt, aga homme ihahaa!” Aga vanatüdruk külmetanud korstna otsas ära, jäänud kangeks ja kukkunud maha. Nii ei ole saanud vanatüdruk mitte mehele.
E 64516 (1) < Torma, Avinurme v., Kõrve k. - Mihkel Sild < Amalie Müür (1930).
284. Vanatüdruk sureb kaevukünasse.
Vanal ajal oodanud keski piiga, et tema mehele saab. Aga läi nud juba kaunis vanaks ja ei ole meest tulnud. Läinud targa juurde, targa kaest nõu küsima. Tark ütelnud: “Kui teised rahvas kõik magama eidavad, kellega sina ühes elad, siis mine välja, tõmma kaevu künasse vett ja eida selili vette!” Piiga teinud targa õpetuse jarele: heitnud künasse selili vette. Akanud külm. Ütelnud: “Täna - õd-õd-õd-õd, omme - kiga-kaga, üleomme - noore poisi kaisus!” Külm vesi tõmmanud vanapiiga kangeks ja ommiku olnud kaevu künas seliti, ambad irevile, surnud. Sai mehele!
ERA II 19'6, 75 (674) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - P. Tammepuu < Peeter Kaar (1937).
285. Paarsada rubla pole mingi raha.
Vanapoiss arvanud vanal tüdrukul õige head nodi olema ja hakanud sellepärast kosjakaupa pidama. Ütelnud pruudile kõrva sisse korra: “Eks sul paarsada ikka ole? Mul on ka sugu, siis ehitame maja!” Vanatüdruk vasta: “Kas paarsada rubla ka mõni raha? Kui targemad raha pole, siis see ei ole kellegi raha!” Vanapoiss heameelega meelitama: “Kallikene, ütle, palju sul on siis?” Tüdruk: “Mul? Mul pole kopikutki!”
E 32352/3 (137) < Narva - J. Sirdnak (1897).
286. Vanatüdruk leiab laulatuselt tulles rahakasti.
Korra elanud üks vanatüdruk. Olnud teisel vaga suur mehelemineku himu. Raha olnud ka sel palju. Üks poiss see lubanud teda siis ära võtta, kui ta oma raha selle kätte annab. Tüdruk aga ei lubanud raha enne anda kui laulatuse-mineku pääl. Poisil olnud aga mõte teda ära petta ja võt mata jätta. Kui laulatusele-minek käes oll, küsis poiss ka enesele raha. Tüdruk aga ei lubanud enne anda, kui ära on laulatatud. Kui nad kiriku juure jõudsid, ei läinud poiss kirikusse, vaid ta pööranud ümber ja tuli kodu. Tüdruk aga kisendanud: “Aastam, Aastam, tule ühes!” Pole teisel enesele hambaidki enam suus olnud. Aadam olnud poisi nimi, ja see läinud koju. Viimaks läinud tüdruk ka ära kodu poole. Teel aga sõitnud saksad temast mööda ja nad kautanud rahakasti ära. Tüdruk saanud rahakastile manu, see aga olnud raske, pole teist mujale viia jõudnud kui tee ääre kraavi. Saksad aga märganud, et rahakast ära kadunud. Nad läinud tagasi seda otsima. Näinud tüdrukud kraavis istuvad, küsinud selle käest: “Kas nägid siit kedagi mööda sõitvad ja rahakasti leidvad, või leidsid ehk ise?” - “Jah, jah, siis kui mina laulatuselt tulin, leidsin küll rahakasti,” ütelnud tüdruk. Saksad mõtelnud; “Et mine tea, kui palju aega sest ju võib mooda läinud, kui sina laulatuselt tulid!” Jätnud tüdruku rahu ja läinud ära. Tüdruk aga tassinud rahakasti kodu ja saanud veel rikkamaks kui enne.
E 27382 < Võnnu - P. Rootslane (1897).
287. Poiss teeb kosjakaupa vanatüdruku kasuka pärast.
Ühel vanal tüdrukul surnud vend ära, kes linnas teeninud. Olnud teisel hea kasukas ning see jaanud nüüd õele. Naabri talu poiss varsti mõtlema, kudas kasuka tüdruku käest saaks ära petta. Olnud teisel varsti aasta juba täis, sellepärast võtnud peremehe käest oma palga ja passi valja ning läinud tüdrukuga kosjakaupasid tegema. Kaup tehtud valmis, mindud kihlama. Olnud juba kihlatud ja ka kolm kord maha öeldud, kui viimaks tüdruk aru saanud, et peigmees kõige kasukaga kadunud on. Poiss pannud laupaeval kasuka selga ning peale seda ei olla keegi poissi näinud. Tundes, et ta maha jäetud on, ohanud tüdruk: “Mis sellest na viga? Eks ma kolm kord kuulutatud ikka ole! Las ta, lits, minna kasukaga!”
E 39706 (18) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
288. Poiss meelitab vanatüdrukult raha välja.
Üks maailma rikkas vanatütrik tahi vanast mehele saada, aga kiegi ei tahand, et vana õli. Viimast üks poiss, et “ma võtan su omale, et mis sääl ikke, et mul naisest asja, kui aga hiast raha on.“ Läksivad siis kihlama ja peikmees püüdäs mielitada, et saaks eidelt sene raha kättä. Ütal, et las ma lähän õstan sõrmused, et anna rahakott minu kättä! Vanatütrik ei andand ja ütal, et mina tulen ka. Peikmes jällä, et no sie ikke ei passi, et sõrmused ostab ikke poiss. Aga ei vanaeit jättänd, mudku mina tulen ka! Ja siis läksivad. Vanatütrik tõmmas rahakotti vällä nagu puale lamba ja maksas sõrmused kinni. Ja peikmes, et las ma panen nied omale tasku, et sina viimast kautad vällä! Peikmes siis rääkima, et kuda me paari lähmä, et meil kummagil ei õle uuri, et ninda on ka paha olla. Et osta õige üks uur ka! Vanatütrik ostaski maailmatu kalli uuri ja peikmes pani sene jällä tasku, et sina viimast kautad vällä! Õstaivad pali kribu-krabu ja viimast oli vanapiiga kott tühü ja asjad kõik peikme taskus. Natuke jäi viel maha ja peikmes sai sene omale, et õstag senega kosseviina. Läksivad siis kihlama. Ja õpetaja kojas peikmes ütal pruudile, et mene sina nüüd sisse ja räägi, et tulima. Et mina tulen siis pera sisse, et mis me ühtäaigu lähmä. Vanatütrik läkski siis sisse ja rääkis õpetajale, et kihlama tulima. Õpetaja küsind, et kus sie peikmes siis sul on? Pruut, et kotta jäi, et ma kutsun kohe. Läks õiskas üla ukse, et Juljus, Juljus, Juljus! Ei Juljust old enamb kuskil. Juljus pani taga vanatütriku raha ja asjadega menema ja ei enamb näitand nagu.
ERA II 268, 537/9 (37) < Jõhvi, Kohtla v. - E. Mets (1939).
289. 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut.
Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-eani ootanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: “Tarvis õige vana rauga kaest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!” Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: “Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?” - “Võtsin ikka ka natukene!” vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: “Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!” Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole. Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetaja-herrad: “Tere, tere, õpetaja-herr?” - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. “Tere, tere, vanaeidekene!” teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. “A meest tahan, õpetaja-herra!” - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. “Kui vana sa siis ka oled?” küsis õpetaja. “Katsakümmend aastad,” kostis vanaeit keppi põrutades. “Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!” vastand õpetaja. “Palles iks õpetaja-herralt meest!” palunud vanaeit. “Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!” ütelnud jälle õpetaja. “Hooras lää, hooras lää, õpetaja-herr, tulev-aaste tuleme kolmekesti !” kägistas vanaeit keppi põrutades. “Kui vana see tõinepool sul siis on?” küsis õpetaja. “Katsatõisku aastad!” vastas vanaeit. “Liig noor!” vastas õpetaja. “Lase ta siis sisse tulla!” Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: “Hans, Hans, tule sisse!” Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit valja ja hüüdis jälle: “Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?” Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud opetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.
E 22197/200 (17) < Tarvastu, V.-Suislepa v., Vooru - J. J. Kala (1896).
290. Peigmees 18-aastane, pruut 77-aastane.
Vanatüdruk läinud noore poisiga kihlama. Kirikhärra küsind poisilt: “Kui vana sa oled?” Tüdruk vastand kohe, enne kui poiss suu lahti sai: “Ega ta siis na tita koa anam ole, ta juba kaheksateistkümne aastane.” Kirikhärra küsis: “Kui vana sina siis oled?” Tüdruk vastas: “Vana ma siis na olen - seitsekümmend seitse!”
ERA II 260, 128 (8) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1938).
291. Pastorilgi hea meel vanatüdruku meheleminekust.
Vanatüdruk saab esimene kord kirikus pruutpaariks maha kuulutud. Ema tuleb kirikust kodu ja ütleb: “Õpetajalgi oli rõemus meel, et meie Kadi ometegi saab mehele!”
H III 31, 268/9 < Narva - Miina Russmann (1905).
292. Vanatüdruk peab 30 aastat “Muri ahelais”.
Tütrik, kes viimadse veerandiku pääl, paar aastat inne 50, ütele läsäle mehele naases ja vaesilõ latsilõ imäs sai, kostõ uma sajapäävä õdagul umatsile: “Noh, täämbä päivi lasõ ma Muri vallalõ, keda 30 aastaka ahilih olõ hoitnu.” Nii ta ka tekk: sai kuräs naases mehele, tikõs ämmäkus vaõsilõ latsile. See om tõestõ sündünü.
H II 69, 420 (2) < Vastseliina, Misso v., Viitna k. - Jaan Sandra (1902).
293. Vanatüdruk jutlustab “käsikantslist”.
Ühes külas elanud üks vanatüdruk, kes lugeda oskanud, ja et kirik kaugel olnud, sellepärast käinud külarahvas igal pühapääval tema kõnet kuulatamas. Et kõne parem kuulda oleks, sellepärast pandud üks köis ülevalt lae haampalgi takka läbi, siutud teinepoole köie otsa suur vana pada, kus sisse jutlustaja vanatüdruk istunud; siis tõmmatud teda pajaga üles lae alla ja nenda olnud kantsel valmis. Igal nädalal olnud temal kibe õppimine, et pühapäävaks jutluse selgeks saaks, mida pühapääval rahvale suure julgusega ette võiks kuulutada. Kui tema oma jutlust jälle ette valmistanud, juhtunud jutluse sees need sõnad ette tulema: “See käsikantsel peab maha kukkuma, ühekorraga ja see on tõesti tõsi.” Sealtsamast talu poiss kuulnud neid sõnu ja valmistanud ennast ka pühapäävaks selle vastu. Pühapääval tõmmatud vanatüdruk jälle harjund viisi järgi vana pajaga lae alla ja siutud teine köie ots varna külge kinni, et pada maha ei kukuks. Talupoiss võtnud terava nua ja hoidnud seda käes, et keegi ei näeks, ning seisnud seal varna juures, kuhu köie ots olnud kinni siutud. Kui vanatüdruk oma jutlusega sinnamaale saanud, kus need sõnad olnud: “See käsikantsel peab maha kukkuma, ühekorraga ja see on tõeste tõsi!” - siis lõiganud poiss köie katki ja pada ühes vanatüdrukuga kukkunud maha ning pada läinud puruks! Sest saadik ei ole vanatüdruk enam ilmaski jutlust pidanud, ka puudunud temal niisugune sünnis asi, mis kantsleks kõlbanud. “Kes korra on kantsles jutlust pidanud, ega sellel maas jutlus enam ei passi; parem ma jätan selle töö üsna järgi,” ütelnud vanatüdruk, kui mõni jutlusest rääkinud.
E 33874/6 (71) < Pärnu, Uulu v., Surju - M. Esna (1897).
294. Tüdruk paneb kindad mulla sisse kasvama.
Üks tüdruk tahtnud mehele minna, ei ole aga teisel midagi riiet ega kindaid olnud. Üks paar olnud teisel kindaid, istutand need kevade hästi rammusa mulla sisse maha. Suvel käinud ühtepuhku teisa vaatamas, aga kindad ülesse ei tõuse ega ei idane. Viimaks mõtelnd ta: “Kes teab, ehk kasvavad kindad maa sisse!” Sügisel läind teine kindaid ära koristama, mõtelnd: “Nüüd saan ikka hea hulga!” Kraapind välja mullast, olnud teised juba mädand. Tüdruk mõtelnd: “Ei tea, kas oli liiga rammus muld või oli liiga vihmane aeg, et kindad on piimale läind, on piimale läind!”
E 36713/4 (21) < Rapla, Raikkula v. - Martin Rekkaro (1898).
295. Tüdrukul kirikuteel poisi püksid kompsus.
Vanal ajal elanud Pootsis üks mees nimega Hans. Tema olnud Kodära talus juba monda aega sulaseks. Seal elanud sel korral ka üks va elatanud piiga Rõõt. Enamiste iga pühapaeval käis Rõõt kirikus; ning et seesugune reis temale midagi suuremat kulu ei teeks, sidus ta sukad ja kingad kompsu kokku, võttis nad kaenlasse ja sudis siis kiriku poole. Aga kiriku õues pani ta jalad jälle kinni ja astus siis nagu iga teinegi inimene kirikusse. Ühel pühapäevasel hommikul oli Rõõt jälle omad jalatsed kompsu sidunud ning tahtis teele minna. Läks veel aita kirstule lauluraamatu järele. Sulane Hans või õigemini ütelda Kaval Hans rebis seni jalatsete kompsu ruttu lahti ning toppis sinna omad mustad rehepeksu-püksid sisse. Ütles ise: “Lase ta nüid minna mu pükstega!” Ja Rõõt läks ka. Kiriku õue oli juba inimesi täis, kui tuttavad ütlesivad: “Rõõt tuleb ka!” Ja Rõõt tuli ka; istus maha, võttis jalatsete kompsu lahti - Hansu mustad püksid kukkusivad karpatsti maha! Oh seda hullu ja pöörast naeru, mis nüid oli! Vana kelm Hans saanud aga kodus peremehe käest mehe moodi oma kelmuse eest ranitseda. Ja see ei olnud ka Hantsust kellegi mehe temp; oleks ta Rõõda omale kosinud, vat see oleks mehe temp olnud!
E 10473/4 (2) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. Weltmann (1894).
296. Vanatüdruk peab varest käoks.
Kaks Nabala vanatüdrukut saanud teineteisega kokku. Üks- kiitnud teisele: “Ma nägin täna kägu!” -- “Kus ta oli?” küsinud teine. “Anni (talu nimi) kapsaaja peal,” vastanud esimene. “Kudas ta tegi (laulis)?” küsinud teine. “Varnaakadi, varnaakadi,” vastanud see. “Oh, sa rumal, see polnud siis mitte kägu, see oli tedre!” ütelnud teine. See olnud aga koguni vana vares.
H II 65, 685 (8) < Jüri - J. Saalverk < Marie Jaanus (1898).
297. Vanatüdrukute rattavabrik Kloodil.
Sämi silla juures peab vanatüdrukute rattategemise-vaabrik olema, kus vanad tüdrukud kuuvalgel öödel peavad käima rattaid tegemas. Kord asunud üks vanatüdrukute rattategemise koht Rakvere juure Kloodi mõisa maa peale, aga see on sellepärast seisu jäänud, et vanad tüdrukud peavad kasutööks lepapuust püssisid tegema kadakase lukkudega, aga sealt ei ole häid luku-puid saanud. Nende püssidega peavad vanad tüdrukud vanu poissisid laskma ja kinni püüdma. Sämi vaabrik peab praegu alles olema ja peavad vanad tüdrukud igal täiel kuul seal käima rattaid tegemas. Kord on mõnekümne aastaga üks viie-rattaga vanker valmis saanud, siis mindud kõige vanatüdrukute seltsiga Pühajõele näitama, seal peab peameister elama. Kui Pühajõe maale saadud, istunud mõned peale, mõned hakanud eest vedama, mõned taga lükkama. Seal lagunud vanker ära, kolm ratast jäänud maa peale, kahega mindud alla. Ei ole enam kellegile näitamist olnud, tulnud tagasi ja hakatud parandama. Parandavad praegugi.
E 9566 < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1894).
298. Vanatüdruk magab leivategemise ajal.
Vanatüdruk pannud leibu ahju, jäänud ahju ette tukkuma. Ütelnud ise: “Uni ajab ikka aega taga; olgu leib ahjus, teine labidal, viskan õige vahest ajast pikali.” Kui viimaks ülesse arkas, olid leivad juba söeks põlenud, kuna muist tainast alles künas külmetas.
E 38590 < Kadrina, Porkuni v., Lasila - Joh. Karrik (1899).
299. Vanatüdruk naerivahiks.
Kord tehtud kõige külaga kokku üks hea tükk alet ehk kütismaad ja külvatud nairid peale. Valitud siis külast kõige vanem tütruk nairivahiks, et küla karjatsed nairid ära ei varasta. Tehtud nairimaale kõrge aed ümber, aja ääre õlgedest nairivahile asm, kus see vanatütruk on sees elanud ja nairid vahtinud. Tütruk olnud vähese nägemisega. Karjapoisid läinud teise nairi sõrva, rägistanud seal aeda. Vanatütruk kuulnud, jooksnud senna. Üks poiss jälle asma juurest üle aja ja nairis olnudki kääs. Tütruk ähvardanud poissa: “Küll teie nüüd jooksete eest ära, aga las tuleb talv, siis jäävad jäljed järele, küll ma siis teid kätte saan!”
E 38088/9 (11) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1899).
300. Vanatüdruk kerjab tubakat.
Vanaste olnud Vaitas üks vanatüdruk, kes alati tahtnud piipu suitsetada. Omal pole tal raha olnud, kellega oleks tubakast ostnud, seepärast läinud ta maantee ääre ja norinud teemeeste kaest tubakast: “A ubakast ee, a ubakast ee!”
E 38499 (5) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < M. Jaanus (1899).
301. Vanatüdruk pulmas.
Hambuta vanatüdruk Liisu läinud kutsumata sugulase pulma, mõeldes: “No mul on seda va nodi, külap peiupoisid nilpavad minu järele kõik keelt!” Saand pulmamajasse, istunud kohe lauda sööma. Peiupoisid vaadanud: kust see veike eit on? Vanatüdruk pandud nurka iseäranisse sööma, et seal on temal aega listida küll. Vanatüdruk söönd ja võtnud sööma vahele tubliste va kärakast. Kui kolmas jagu rahvast juba söönd saand, siis lõpetanud vanatüdruk ka söömist, siis ütelnud: “Kõht täis, et tapa täi kõhu peal ära, nüüd sai õige larpida!” Siis istunud nurka maha, hakanud iseeneses rääkima: “Oleks ma ka aaltasa mehele saanud, nüüd oleksin istunud pulmaliste hulkas, laps süles, teine tulemas, noor mees kõrvas, sõitnud uhke hobusega! Vot kurat, nuud kõmbi jala pulma. Poisid, põrgulised, kõik teie süü!”
E 32936/7 (2) < Ambla khk. ja v., Jootma - J. Neublau < Jaan Bluumfeld (1897).
302. Vanatüdrukud ei saa tuld kustutada.
Kolm vanatüdrukut heitnud õhtul magama. Ühel olnud suu allapoole viltu, teisel pahemale, kolmandal paremale. Üks ütelnud läbi hambutu suu: “Puhu tuli ära!” Teine vastand: “Puhu ise!” Viimaks üks hakand puhkuma. Pole saand kistutada: puhkund allapoole. Teine hakand üritama. Pole ka saand: puhkund taas vasemale. Kolmas puhkund paremale. Viimaks kutsund kojamehe, See ütlend: “No mis see on!” - ja korraga puhkund tule ära.
ERA II 1, 396 (96) < Tartu < Tallinn - Paul Ariste < Aleksei Kuusik (1927).
303. Vanatüdruk sureb näljasurma.
Vanamuindene tütruk olnud nii kitsi, et oma toidu üles elu peale viinud, et sealt nii kergeste kätte ei saaks. Kord tundnud ta, hääd söögi-isu ja hakanud kartsast kaudu üles ronima. Ronimisega häälitsenud ta tagumine ots korra ja tütruk ütelnud: “Oh, pole mul veel häda!” Tõist kord tundnud tütruk nälga ja hakanud ules ronima, aga taguotsa piuksumine seletanud jälle tüdrukule, et tal veel “häda pole”. Kolmat korda üles kiskudes juhtunud seesamasugune häpardus. Viimaks jäenud muindene vanatüdruk nii jõutumaks, et ta ei jaksanudki üles pöningule sööma minna ja ta surnud nälga, kuna tal elu peal suur hulk toidukraami oli olnud.
H IV 4, 137/8 (2) < Anseküla - Friidu Peters (K. Loikeni kaudu) (1891).
304. Vanatüdruk saab soldati abil taevasse.
Elanud kord üks vanatüdruk. Viimaks tulnud teisele surmatunnikene. Vanatüdruk võtnud siis taevatee jalge alla. Olnud jo mitu päeva teel, kui ta viimaks taeva ukse taha jõudnud. Taeva ukse taga koputanud vanatüdruk väriseva käega kolm kord taeva ukse pihta. Kohe küsinud Peetrus taevast: “Kes seal on?” Vanatüdruk vastanud väriseva häälega: “Olen vanatüdruk. Tulen patusest maailmast ja palun nüüd taevasse sisselaskmist!” Peetrus aga vastu: “Vanatüdrukuid taevasse ei võeta. Nad peavad kõik otsekohe põrgu sõitma!” Sellepeale palunud vanatüdruk veel mitu korda taevasse sisselaskmist, aga Peetrus annud ikka sellesama vastuse. Ei ole aidanud vanatüdrukul viimaks muud midagi, kui mine põrgu, sest patusesse maailma teine ka pole tahtnud enam tagasi minna. Põrguteel tulnud vanale tüdrukule vana lahtilastud soldat vastu, See küsinud vanatüdruku käest: “Miks sa nii nukranäoline oled?” Vanatüdruk vastu: “Jah, miks ma ei piaks mitte nukranäoline olema! Tahtsin taevasse minna, aga Peetrus ei lasknud mind taeva uksest sisse, vaid käskis mind põrgusse minna!” Soldat vanatüdrukule: “Tule tagasi! Küll ma su taevasse viin! Sinna lähen minagi!” Vanatüdruk pole ka seda endale kahte korda lasknud öölda. Muudkui läinud kohe soldatiga ühes. Tükiaegse käimise järele jõudnuvad viimaks soldat ja vanatüdruk taeva ukse taha. Soldat koputanud taeva ukse pihta. Kohe küsinud Peetrus taevast: “Kes seal on?” Soldat vastanud: “Üks vana aus soldat oma seltsilisega!” Kui Peetrus seda kuulnud, siis tõmmanud ta kohe taeva ukse kõrvalt võtme ja avanud neile ukse. Soldat ja vanatüdruk astunuvad uksest sisse ja olnuvad taevas. Peetrus pannud siis taeva ukse jälle lukku ja sissetulijad jäivadki taevasse. Niiviisi viis soldat vanatüdruku taevasse.
H II 54, 761/3 (29) < Põltsamaa, Sulustvere - M. Luu < Mari Pachla (1896).