414. Minia käsutab ämma juba pulmalauas.
Pulma aegu, kui ruut esimest korda söömalauda tuln, juhtun ta ämmaga just vastamisi istuma. Oln limbisupp. Minial oln kanged perenaise ja valitseja tuurid sihes. Näin, kudas ema vötn kaks limpi korraga koosta. Minia ütlen kohe valjust, et köik kuuln: “Nää, vana kurat ajab juba kaks tükki rattale!”
ERA II 277, 51 (T) < Karja, Leisi v. - Olev Jõgi (1939).
415. Ämm ja minia sõimlevad vastakuti.
Üks noorik mäni kord leend podist vaagona tostama, ei leüvä kulpi seünä päält varnast. Küsib kohe: “Kus on kulpi, kuri ämmä?” Toine kohe ütli: “Lava all, laiska mini!”
H II 8, 711 (3) < Jõhvi, Voka v., Päite - P. Paurmann (1891)
416. Minia kuri ämma lammaste vastu.
Vanal ajal olevet minni ämma lamba paari poigege ilma nägemede väl´lä pühkinu.
H II 25, 265 (321) < Helme khk. ja v. - M. Tomp (1886).
417. Minia peksab ämma särki.
Mini ja ämm põle saand kudagi omavahel läbi. Mini hakanä pesema pesu ja ämm and oma särgi ka pesta. Mini mõteld, et ämma ma vuhtida ei saa, aga ämma särgile õige annan! Oma pesu hoind, seda põle raatsind nii palju kurikaga taguda. Aga ämma särki tagund nii, et õige aga aitas. Pärast oma pesud old kõik mustad, aga ämma särk old hästi ilusti valge.
ERA II 259, 634 (20) < Koeru, Liigvalla v., Rakke alevik - Laine Priks (1939).
418. Minia valetab, et ämm ei tahtvat süüa.
Ühel ämmal olnud kurikaval mini, see pole ämmale iialgi raatsinud tavalisesti süüa anda. Teised hakanud minid juba osutama, et “sa ei anna vanainimesele süüa!” Mini ütelnud: “Ta ei taha ise süüa; või mina talle süüa keelan? Vaadake kohe, et ta ei taha?” Mini teadnud, et ämm hästi ei kuule. “Ütelnud teiste kuuldes: “Ämm, kas tahad süüa?” Ise läinud ämma juurde ja sosistanud kõrva sisse: “Ämm, kas tahad kedrada?” Ämm ütelnud kohe: “Oh, ei ma vana inimene enam sellest hooli!” Teised jäänudki uskuma, et ämm söömast ei hooli.
H III 30, 78/4 (2) < Kadrina - A. Kivi (1902).
419. Ämm varjab söömist minia eest.
Üks toine ämmä andand jälle oma miniale jaoperäst süüvä. Ise söönd tone salamiste ühtepuhku üvä ja paremba. Ühel ehta mini viskand sängi ämäriku unele. Ämma motli, et miniä magab, aa toine oli ülevel. Ämma akkas kohe salamiste pimedas nurgas liha sööma. Minia kuuli ämmä suu (leugade) matsutamist ja küsi kohe: “Ämmä, mida sea sööd?” Ämmä vastas: “Mea söön kaalika.” Minia: “Mineks vart ta ei krompso?” Ämma: “Tämä on jo nävetand (närtsitand).” Minia: “Miks so leuga sääl siis läiki (hiilgab) ?” Ämmä: “Aa suu on koola täüs!” Ämma sei liha salaja, ninda et leuga nurgas rasvast läiki. A minia ei saand vanakest sõnadest võrgutada, ämmä oli osav vale vastust andma.
H II 8, 710/1 (2) < Jõhvi, Voka v., Päite - P. Paurmann (1891).
420. Minia tahab tangupudruga ämma surmata.
Mini tahtis oma ämmast lahti saada. Ämm oli haiglane, rinnad kinni ja hingeldas. Mini küttis ahu ära, pani ämma ahu peale istuma ja laskis tukivingu ja suitsu ämma peale. Omale keetis sealiha ja tangupudru, sõi seda ämma nähes, aga ämmale ei and midagi süüa, tahtis, et ämm ära sureks. Ämm vaatas ahu pealt ja hakkas laulma:
Tukiving see mo ing,
Tangupudru see mo surm;
Tukiving mo inge jätab,
Tangupudru auda matab.
Kui mini seda kuulis, tõi ta ämma ahu pealt maha ja keetis pekki ja tangupudru ämmale toiduks. Nõnda sai eit kosuda ega mõtelnudki surra.
ERA II 200, 362/3 (11) < Rapla, Kabala v., Puhatu k. - Emilie Poom < Olga Arjakse, sünd. 1908. a. (1938).
421. Ka pime äi jälgib minia tegevust.
Kord kosind üks noormees ühe kena ja mõistliku piiga omale naiseks. Peräst pulmi old kohe mini ämmale justku paremb käsi, kaiges asjas virka ja vile, alandi ees ja taga toimetamas. Äiä vaine old jo monda aasta pime, sen vart oli siis ämmä kerd jo saand mõlemate - oma mehe ja poja - püksid oma jalga. Kaik pidid senes majas tämä pilli järel tantsima. Ämma oli siin majas leiväjagaja, nii üväst äial ku toisil. Noorik oli vaine ädäs, tämä ei old õppind jaoleibä sööma, isäkodo oli leiba alati küll old. Ükskord ämma mäni ei tea mida vart toise talo, jätänd leivad minia hoolest ahjo panna. Toised kaik õlled seekerd toast välläs, muud kedagi ku pime äiä ja mini olid toas. Minia vai noorik vaalis seitse leiba, pani kaik ahju. Kui viimätse leivä ahju oli pand, ütles ta pimedä äiale: “Ahjus on, äiake, viis leiba ja kuuves kokker-kakkuke*.” Äia ütli: “Mineks vart leiblapja seitse kerd kolasti?” Minia motli, et pime äia ei nää, mitto leiba ahjo sai pandud; seneperäst siis ka äiäle ütli: “Viis leibä ja kuuves kokker-kakkuke.” Miniä omas mõttes tahto ühe leiva kõrvale panna, et kui vatsa toinekerd jälle tühi on, siis vahepala oleks võtta. A minia motte ei mäni täüde, pime äia lugi leiblapja kolastused ja teedäs nüüd toeste, et noorik kuus leibä ja seitsmes kokker-kakkuke ahjo oli pand.
*) Meil Päites ööldässe kokker-kakk seda veikest kakku, midä leivaastja küllest kaabita ja ka leibadega ühteaigu küpsema panna.
H II 8, 709/10 (1a) < Jõhvi, Voka v., Päite - P. Paurmann (1891).
422. Minia töö juures unine.
Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, aigudanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra aegutamise aegus: “Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!” Tõise aegutamise aal ütelnud: “Meie rahvas lääve magame juba!” Kolmad korra aegus ütelnud: “Meie rahvas magase ammu juba!” Siis käskinud ämm teda ka magama minna.
E 22202 (21) < Tarvastu, V.-Suislepi v. Vooru - J. J. Kala (1896),
423. Minia kardab kangakudumist.
Rannast võeti ühte talusse minia. Minia oli veidi “oi-oi”, aga ämmaeit oli terane. Pandi kangas ülesse. Ämm pani kanga akkama, minial muud kui akaku kuduma. Minia ei osanud surnukatki sisse pista. Mõtles, et mis asi aitaks? Siis tegi ennast aigeks. Mitu päeva ei söönd ega, ainult vähe võttis “ingepidet”. Ämmaeit mõtles, et ei tea, mis tal viga on. Läks ühel päeval suure kapi taha piiluma, kui oli söögi lauale pannud. Minia tuli voodist välja, läks kanga juurde ja ütles: “Oh, seda pikka ja peene, valge ja vatlas*, tahad mind kohe surnuks nällutada!” Ämmaeit tuli siis kapi tagant välja ja ütles: “Ära, kulla laps, sellepärast näljuta! Küll koon selle ise maha!” Sellest ajast akkas minia jälle sööma.
*) Rannas kalevikanga nimetus.
ERA 1T 197, 314 (16) < Haljala, Aaspere v., Sauste - J. A. Reepärg (1938).
424. Minia ei oska ühtki tööd teha.
See üks ämm ütles oma miniale, oma pojanaisele: “Nüüd kasta leiba,” - “Kaua ma kastan?” - “Niikaua kui ahju ots vett tilgub.” Ämm käind seal ümber ja minias kastnud leibu, et igi otsa ees ja vaadand ahju otsa - ei tilgu vett. Viimaks ämm läind eemale, siis võtnud toobiga, viskand vett ahju otsa peale. Siis õikas ämma; “Tule vaata, ahju ots tilgub juba!” Ämm üteld: “Oh, pojanaiseke, siis jäta järele, kui sul oma ahju ots tilgub (otsaesine), ega ahi tilkuma ei akka!” Saand leib kastetud, ämm üteld: “Nüid akka pada pesema, akkame süia keetma.” No akkas pada pesema, küsis: “Kost saadik ma pada pesen?” Ämm ütles: “Pese vana pudrust saadik.” Siis minias akkas õeruma oolega ülemist äärt, aga põhjas oli vana pudru, selle jättis liigutamata. Siis õigand: “Noh ämm, tule vaata, nüid on pada puhas, nüid võib keetma akata.” Ämm läks vaatama, ütles: “Ei, pojanaane, selle vana pudru pead välja kaapima, siis on pudrust saadik.” Siis minias akand küinega kaapima. Ja küined ei külge akand. Siis ajand paa patta, et ma ma tõmban ammastega, aga ambad ei ulata ka pada põhja. Siis akand ämma õikama: “Ämm, mina ei saa - küined ei akka külge ja ambad ei ulata!” Siis ämm võttis noa ja tegi noaga pada puhtast. Siis ämm käskind leibu ahju panna, aga minias jälle ei oska. Tahtis mõhest korraga leiva ahju panna, sest ämm ütles: “Pane leib ahju,” aga mismoodi, seda ei teadnud. Siis õikas: “Ämm tule appi, mina ei jõvva!” Siis ämm jälle näitas: “Vat niiviisti pannakse leiba ahju.” Selle töö peale jõudis õhtu kätte ja oli nii väsind minias, et ei viitsind omale juvva tuua. Palus meest, et mine too mulle juvva. Aga mees ei läind. Siis viimaks mehe isa kuulis seda äda ja ütles: “Minias, ole ea laps, too minule juvva!” Ja siis läks tõi toobi täis vett mehe isale juvva, kui see käskis. Aga isa ütles: “Mina ei tahagi juvva, aga sinul omal oli joogi äda, joo nüid!” Siis minias jõi toobi täie vett ära ja eitis magama.
ERA II 64, 445/8 (498-) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavaistu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson (1932).
425. Näljutamisega pannakse laisk minia tööle.
Taluperemehel oln ainus tütar, keda Malleks üüti. Mall saand omast emast nii ää ellitud, et ta midagi põle viisind teha. Kui Mall juba tüdrekus oli kasvand, tuln külapoiss ja kosind Malle ää ja viind ta piale pulme oma kodu. Peimehe majas saand Mall paar pääva üsna ilma tööta läbi, ega teda põle midagi kästud teha, süüa antud kua väga viisi pärast. Kolmandamal pääval ütleb peimehe vana ema Mallele: “Mede majas oo see mood: kes tööd ei tee, see süüa ei saa!” Nüüd jäänd Mall haigeks ja seisn sängis, õhtu tuleb Malle mees kodu ja küsib, mis tal viga oo. Kui ta aga kuulda saab, et Mall aige oo, ütleb ta: “Jah, mede majas oo see mood: kes tööd ei tee, see süüa ei saa!” Ja Mall piab aigust ja tühja kõhtu mõlemid kannatama. Teine pääv läheb niisama aigest piast mööda. Kolmandal pääval ajab juba Mall üles ja pühib poole tua parandat ää. Ruttu leikab vana ema leba pialt viiluka, murrab selle pooles, paneb võid piale ning annab minia kätte ja ütleb: “Söö kua, sa oled juba kolmat pääva ilma söömata!” Mall sööb selle ea meelega ää. Õhtu tuleb mees kodu ja küsib jälle Malle käest: “Kas sa täna süüa oled saand kua?” – “Paljalt poole vilukast võileiba andis vanaema minule, et ma poole tuba ää pühkisin.” Sial ütleb peimees: “Mede majas oo see mood: kes tööd ei tee, see süüa ei saa! Kui sa terve tua paranda oleks ää pühkin, oleks sa kua terve viiluka võileiba saand; nii palju kui sa teed, nii palju saad!” Nüüd akkas Mall iga pääv änam tegema: tua paranda pühkis ta tervelt ää; juba teisel pääval pesi ta lusikad ja väänad kua puhtas; veel edasi silkus ta lehmad ää ja sai iga pääv ikke virgemas ja oolsamas majatalitusi tegema, nii et tema mees ütles: “Mul öö üsna ea meel näha, kuda mede Mall kõik maja tööd nii tubliste toimendab, see eest piab ta kua easte süüa saama, sest kes tööd ei tee, see süüa ei saa!” Ükskord tulevad Malle isat-emat vaatama, kudas nende tütar elab. Sial toob Mall neile tööd kätte, isale takku ja kässib teda lehmale kütket teha, emale aga pio linu, et tema piab pastlapaela tegema, ning isi ütleb neile selle piale: “Mede majas oo see mood: kes tööd ei tee, see süüa ei saa!” Sial naeratab isa ja ütleb: “Või, mis mede endsest laisast Mallest kua oo saand!”
H II 20, 28/9 (7) < Pärnu, Sauga v. - M. Lippmann (1888).
426. Ämm paneb pudikeelse minia kõnelema.
a) Saanud kord kennigi vana perenaene omale minia, kuid polnud veel temä häält ega juttu kuulnud. Teistelt inimestelt kuulnud ta, noorik pidavat pudikeelega olema. Ise põle ta kudagi sada täädä saanud, sest noorik põle ainustki sõna kõnelanud, kas ta pudikeelega on või mitte ei ole, ja iga küsimise jätnud ta kostmata. Vanal eidel tullud ülihää nõu. Emmisal ollud parasjagu põrsad. Ta ütelnud sellepärast noorikule: “Mine vaata, mis see emmis teeb!” Noorik lähnud ilma sõna lausmata vaatama. Tagasi tulles ollud tal kangesti hää meel, ja ämm küsinud temält: “Mis sa väljas nägid, mis sel emmisal olli?” Noorik rõõmustanud põrsaste üle, nii et ta oma pudikeele unetanud ja ämmale kostnud: “On vitik, on vatik, on puude, on puude jatsige!” (On musti, on valgid, on puna sid ja punasid rootskaalu.) Nüüd olli ämm ise oma kõrvaga nooriku kõnet kuulnud, aga aru põle ta sellest midagi saanud. Nagu ilma tahtmata tullud küsimine: “Mis sa ütsid, ma ei saanud aru!” Nüüd kuulis ta, et tal pudikeelega miniä olli.
H III 28, 194/5 (2) < Viljandi - Jüri Täht (1896).
Ämm paneb pudikeelse minia kõnelema.
b) Ämmal toodud minias kodu. Ämm ei olnud miniaga sugugi rahul, sest et see temaga kunagiste ei rääkinud. Kui ämm midagi käskinud, minias täitnud käsku; küsinud ämm midagi, siis näitanud minias käega - ja midagi rohkem. Ämm minia kõnet ikka ei kuulnud. Ämm arvanud viguri välja: pannud tapetud kassi supipajasse keema ja käskinud miniat paja järele vaata ja tuld paja alla teha, et supp hästi keeks. Ise läinud kuulama salajas, mida minias sarnasest loost arvab. Minias täitnud käsku. Kui ämm ära läinud, vaatanud minias pajasse ja hakanud üksinda rääkima, nagu see temale viisiks olnud: “Neni nippi näpakest, kait kikki kõvvakest ja üit tolu-lolu pelan!” “Nüüd saanud ämm aru “kätte, et minias pudikeelega ja sellepärast oma kõne varjas. Ämm võttis ikka minia kõne välja.
ERA II 15, 94 (68) < Halliste - J. P. Sõggel < Marie Sõggel (1924).