Kui mina tulin juba siia, siis olid siin peamiselt vanadeestlased, kes olid tulnud Esimese ilmasõja ja Teise ilmasõja vahel Thirlmeresse. Need olid suuremalt osalt Võrust, Võru maakonnast. Need olid nagu ahelreaktsioon - hakkasid külast tulema ja tõid sugulasi kaasa.

Ma mängisin juba Eestis nii-öelda tagasihoidlikult kooli juures. Näitejuht peab olema laialdase silmaringiga. Sa kõigepealt pead valima õiged tegelased. Kui sa paned sinna ühe kuradi saamatu väga energilise koha peale, siis oled sa... Aga sa mõttes lased omal läbi käia - see hääl, mis häält sa tahad, - umbes niisukest - siis käisin külas läbi kõik need minu poolt otsitud. Suurem jagu olid esimest korda laval.

Ja minu õnnetukseks oli see, et ehkki ma olin vanem mees, aga ma pidin mängima noorte osasid, sest ükski noor ei osand, kurat, noor olla. (Naerab.) Noor hakkas mängima mulle niikui mõni vana mees, tead. Esimene armastaja, läks sinna armastaja juurde nii kuradi puiselt. No kurat, ma olen armastand, ma panen kohe käed ümber ja! (Naerab.) Ja nii hakkaski ja võtsin alati kõige raskemad osad. Kõige pikemad ka. Kõige rohkem. Sa olid kogu aeg laval.

Ainuke asi, et sa olid, farmer, algaja, tegid õhta kella kaheksani tööd, siis läksid kell kaheksa, rahvamajasse, kell kaksteist said koju. Esiteks, terve selle kamba peale võib-olla oli üks auto. (Naerab.) Siis see vedas kõik need küla mööda laiali jälle. Said kell kümme või niimoodu kodu, siis sõid, ei saa kohe magama. Pead veel töötama, et plaanid ja värgid ja kõik. Hommiku ülesse, kell neli juba kanu söötma. Niimoodu käis niikui orjatöö, aga tegid ära. Sa olid noor ja ei pand tähele seda.

Ja siis, niikui seitsekümmend viis aastat sai täis, - ma olin näiteringi juht, majavanem olin Eesti Seltsis. Tuli pidu järelt puhastada. Muidugi tulid seal abilised kah. Jälle toolid korda, lava tühjaks vedada, lava maha või tuli jälle uus näitemäng. Ma ei elandki muud kui seal laval.

Mul on siin kõik oma joonistatud pildid. See on Melbourne'ist Gunnar Neeme. Need teised on kõik minu. Selle ma ostsin Sydney näitusel. Jakobson. Mul oli munakuuris väike ateljee. (Naerab.) Seina peal, käisid jälle, vahepeal tegid, läksid jälle mune korjama või kanu söötma ja. (Naerab.) Naine vahest kutsus, et kas võtad töö juba kaasa või. Jah, see oli ilus aeg.