No ütleme nii, et minu nimi on Ilo Kull, sündinud kenas Vaimastvere vallas Tartumaal. Sealt saadeti meid Jänedale kooli. Jäneda kooli lõpetasime peaaegu ära. Kuu aega enne lõppu anti meile tunnistus kätte ja sakslased viisid meid Poolasse laagrisse ja seal me olime vist kuus kuud ja minul siis vedas, et mina jäin kopsukelmepõletikku ja saadeti haiglasse. Sel ajal teised läksid rindele, tapeti ära. Kolm tuhat eesti poissi olid seal, ja viimati kõik muidu jäid Tšehhisse. Kui sõda lõppes, siis said nad Tšehhisse sisse ja noh, saksa mundrid olid seljas, SS-mundrid veel. Ja tapeti kõik maha. Minul vedas.

Ah, kui Austraaliasse tulime? Väga hall ja mitte väga meeldiv, ma pean ütlema. Kõik need puud ja kõik paistsid nii imelikud ja hallid ja mitte rohelised. Maa oli kõrbenud. Sel aastal just eriti, kui me tulime. Oli täiesti nii kuiv, et lihtsalt vaod olid maa sees.

Mind pandi metsatööle. Me elasime telkides ja talvel tuli lumi maha ja me olime telkides, aga telkidel oli teine riie nagu peal ja lumi jäi sinna peale ja lamp põles öö läbi, see survelamp. Nii et oli täitsa soe. Põrand oli, laudpõrand oli all ja söömine oli ühises majas. Ise tegime süüa. Väljas oli tuli ja tule peal oli midagi nihukene raudtükk ja sinna saime oma poti peale panna ja teed või midagi teha. Ja üks kord nädalas käisime poes, et, noh, toitu tuua. Ise pidime keetma muidugi.

Seekord oli väga raske tööd saada, siis oli nisukene, nagu öeldakse, depression-aeg ja siis nii palju inimesi oli ilma tööta. Tööle sain ma sellepärast, et kõigepealt sinna tuli vist keerdtrepp teha concrete'ist. Küsiti, kas mõistad. Kui ei mõista, ei saa tööle ja minu käest küsiti - muidugi mõistan. (Naerab.) Ja teised mehed ka. Ja siis me võtsime raamatu ja öösel lugesime selle raamatu, kuidas ehitada, läbi, ja läkski! Ehitasime selle keerdtrepi ära. Muidugi, mis keerdtrepp siis teha ei ole. Aga selle väljamõõtmine, vat et ovaalne pidi olema. Nuppu oli tarvis, jah. Tõsiselt.

Ma ehitasin kõikidele ühtlasi, aga ma olen eestlastele ka ehitand, jah. Aga ma ehitasin nelikümmend aastat. Siis hakkasin vabrikuid ehitama, nihukesi poode ja suuremaid, peamiselt vabrikuid. Nii et nendega teenis rohkem. Nüüd on mul järgi jäänd viiskümmend üks vabrikut kokku Austraalias, aga iga aasta on üks vabrik ainult. Ja ega mu vabrik ei ole muud, normaalselt on katus, seinad ja concrete-plaadid ja väike köök. See on kõik.

Mul on palju maju olnud. Olukord on niimoodi, et ma võisin omale maja ehitada iga kolme aasta järgi, sest kui kolm aastat olid sees elanud, siis taksi ei maksnud, siis kui oma maja müüsid ära. Nii et iga kolme aasta takka ma tegin uue maja. Nii et neid on terved külad siin täis. Igal pool võib minna vaatama. Siinsamas sellel tänaval oli, me elasime ka ja paar nädalat tagasi tõmmati see maja maha. Oli samasugune maja kui see, aga saivad neli krunti. See oli niivõrd suur krunt, tõmmati see maja maha, sest maa maksab siin praegu tänaval nelisada tuhat dollarit. See on kole lihtsalt.