Glory Toom


Glory Toom

Minu ema leidis mind Punase Risti kaudu, ja see oli venekeelne kiri. Muidugi mina vene keelt ei osanud. Siis see internaadi pea, see oskas vene keelt, see siis tõlkis mulle. Ma kirjutasin eesti keeles talle vastu. Ja siis emaga mul oli kirjavahetust. Isaga ma kunagi ei kirjutanud. Ta on meesterahvas - viiakse Siberisse. Ma ei kirjutanud ühelegi nooremale nendest, ühelegi klassiõele, isegi mitte oma õele ei kirjutanud. Ema kirjutas õele. Mina ei kirjutanud. Ja tema oli, tähendab, kui ta siia ka, Austraaliasse tuli kuuekümne kuuendal aastal, siis tema kirjutas õele, mina ei kirjutanud. Ma ei kirjutanud õele enne kui ema suri. Kaheksakümmend kolm. Siis ma hakkasin õele kirjutama. Muidu minu süü läbi teised peavad võib-olla kannatama. Sellel kirjal ei olnud nii suurt väärtust ega tähtsust, et teist Siberisse saata.

Nad teadsid, et ma siin olin ja see oli kõik.

Neljakümne seitsme jaanuaris hakati noori naisi Inglismaale võtma. Kutsuti Valged luiged. Haiglatesse tööle. Siis need läksid kas põetajateks, koristajateks või hakkasid õdedeks õppima ja enamalt jaolt ümber Londoni. Aga sel ajal mina olin siis veel koolis ja kool alles lõppes nii, et juunikuus vist kuskil sai kirja pandud. Võeti Inglismaale jälle, keda nad nimetasid European voluntary workers - Euroopa vabatahtlikud töötajad. Need olid vallalised mehed, naised või abielupaar lasteta, ja neid siis suunati igale poole vabrikutesse, põllutööle, majateenijateks ja igasuguseid selliseid pakkumisi oli.

No ja mida sa siis rehkendasid, mihukesse harusse sa tahtsid minna, no siis toodi üks tegelane sinna ette, kes siis sind üle vaatas.


   Veel pilte