Nõukogude okupatsiooni ajal minu isa arreteeriti ja viidi ära, ja siis me jäime emaga kahekesi. Saksa okupatsiooni ajal me elasime vanaema majas ja selle tähtsus seisnes selles, et selle maja vastas elas üks perekond, kes olid väga jõukad. Neil oli tsementtorude tööstus ja kui rinne oli juba päris lähedal, mürinat oli kuulda, siis üheksateistkümnendal septembril nelikümmend neli - meil olid asjad pakitud, aga ema ei olnud kuskilt leidnud võimalust nii-öelda liikumiseks - , siis tuli veoauto nende jõuka rahva kraami äravedamiseks. Ema kauples ennast selle veoauto peale ja me saime Tallinna. Tallinnas saime minu ristiema juures ulualust ja ema läks uurima võimalusi, et edasi pääseda. Ta sai loa, millega sai sadamasse ja laevale. Õnnestus ka laevale saamine.

Saime laevale, mille nimi oli Moero, muidugi saksa keeles Mööro, aga kuna eestlased seda oe-d ikka oe-na hääldasid, oli Moero. See oli ilus valge laev ja tal oli mitu suurt punast risti maalitud igale poole ja nii ja ta oli haavatuid täis. Kui meie sinna laevalaele jõudsime, siis öeldi: Jaa, viies luuk ahtris, see on ainuke eraisikutele, aga see on täis. Te peate tekile jääma.

Ja me jäime tekile. See oli kahekümne esimese septembri õhtu, kui me sadamast väljusime ja meiega koos väljus veel paar laeva. Pimedas me enam ei näinud ka eriti palju.

Seadsime ennast tekile nii hästi, kui me oskasime. Aga vahepeal, kui me veel kai juures olime, oli sild juba ära võetud.

Siis ma käisin kolamas ja leidsin, et seal oli niisugune iste, mis oli seest õõnes ja mis oli täis päästeveste ja sealt ma võtsin siis kaks vesti ja läksin nendega ema juurde. Ma leidsin, et need on head asjad, et need hoiavad meid soojemalt ka. Ja need vestid jäidki meile ümber ja siis panime oma kohvrid nii natuke poolringi, et tuult, mis öösel tõusis, natuke leevendada. Ja siis me magasime tekkidel.

Hommikul me olime ikka laevatekil ja umbes kella üheteistkümne paiku, siis oli laeval häire. Kuulsime pardarelvade raginat ja läksime siis trepist alla, kus muidu ei olnud lubatud minna. All olid haavatud, niikui silgud tünnis, ütleme, nad olid täiesti raamide peal kõrvuti, nii et seal peaaegu üldse vahet ei olnud. Selles laevas oli viis korrust. See oli kunagine kaubalaev, mis oli ümber ehitatud transportlaevaks ja ilmselt just haavatute transportimiseks.

Läksime sellest trepist alla ja saime kõvasti sõimata, et ärge tulge siia, et minge üles tagasi ja nii edasi. Seal õed talitasid haavatute vahel. Umbes sel momendil käis üks igavene kärakas ja valgus kustus, tolm tuli laest ja igalt poolt, trepi pealt ja mujalt, ja mootorid jäid seisma ja - kõik asjad juhtusid korraga.

Me läksime tagasi tekile. Ja siis me nägime, et ahtrist tõusis maailma paks ja suur suitsupilv ja laev juba vajus. Minut või paar hiljem, ilmus üks laevaohvitser või kapten kaptenisillale ja karjus ruuporiga: Einspringen! - Sisse hüpata!