1) Igas metsas on oma alijad. Kasemetsa alijad ei lähe ilmaski lepa ega tammemetsa jne., ei kua kahest ühtesugu metsast teise. Alijad piavad ise ia vaimude selsist olema; lausa paha ei teha nad kellegille. Neid piab vanal aal metsaoidjateks olema pandud. Paha inimesi piavad nad vahest irmutama ja ära eksitama, nagu neid, kes pühapää puid raiuvad, rumalat nalja teevad ehk mis aal tahes kuski paha asja piale lähvad. Pühapää, piab neil ees ja taga silmad olema, siis irmutada ja eksitada nad kua rohkem, karjalastest aga üksi neid, kes kolm kord vanainimestest pahemad on, - äid inimesi ei iialgi. Vahest näidata alijas ennast undi, karu, ussi jne. kombel ja irmutada nõnna inimesed minema, nagu neid, kes riidlevad, peksavad, tidrukuid kisuvad, tansivad jne. Enne eksitamist näidata nad ennast ikka inimese (rohkem naesterahva) näol; siis eksida inimene ää, ja kui tal küll tee teada olla, minna ta ikka teise kohta, kua siis, kui kodu näha on. Kui eksijal issameie meele tulla, soada ta kodu, muidu ei ilmaski enne, kui alijas ise arvab.
Ükskord taht üks mees pühapää omale kapsamoad künda ja läind metsast oost tooma. Esteks tuld veel kirikulisi vasta, aga viimaks kadunud kõik ää. No oost põle mees kudagi ülesse leind. Old jo jutluse lõpetus arvata, kui mehele metsas veel üks kirikuline vasta tuld (naene) ja tema kohta seisma jäänd. Mees teretand ja küsind, kas võeras ühte oost ei ole juhtund nägema. "Mis sa pühapää oost küsid. Pühapää minnakse kiriku. Ommeti, kui sa otsima oled tuld, siis otsi, nõnnakaua kui leiad, - nää, sial ta ongi!" ööld võeras ja kadund ää. Mees näind kua tõeste oma obuse tükk moad eemal, aga põle kudagi juure soand. Vahel old jo õite ligidal ja arvand just juure soama, aga läind jällegi teisale, oopis kaugemale. Nõnnaviisi mölland ta pimedani, aga ei targemat ühti. Viimaks akand ta kartma ja taht kojo minna, aga pole sinna kua soand. Mehel old kõht tühi ja väsimus suur, seda suurem veel irm pimedas metsas. Viimaks, pärast kukelaulu, tuld taale issameie meele. Soand ta selle ää lugend, osand kohe kojo minna. Ommiku läind ta voatama ja leind kodu ligidalt metsast suure tee, mis ta eksiteel talland. Sestsaadik põle ta änam pühapää tööd teind.
H II 33, 766/8 < Suhhum-Kale asundus < Jüri khk., Rae ja Kautjala ümbruskonnast - J. Pihlakas (1888).
2) Jahimees luusinud metsas ümber. Äkitse näinud puie vahelt, et eemal kaks võõrast meest üksteist peksavad. Läinud juurde mehi lahutama. Üks meestest öelnud: "Tule, tule lahutama! Mina olen metsade valitseja, aga see teine on põldude ülevaataja ja tuleb minu maa peale. Jahimees öelnud: "Pidage piiri, ärge minge teise maa peale. Siis pole riidu kedagi." Mehed lähnud siis lahku.
E 61033/4 (4) < Torma khk., Torma v., Tõreda k. - Bernhard Sööt < kingscpp Kolberg, 47 a. (1927).
3) Üks naine tuli Ärma moonakult, tuli läbi metsa. Ta näind kaht inimest raiendiku ääres, üks olnud mees ja teine naine, kes vaielnud omavahel. Üks öelnud "ei", teine "ja". Naine arvas, et need olid metsa-algijad, kes vaidlesid seal. See pidi tähendama, et surm tuleb sinna kohta, kus nad vaidlesid. - Ei tulnud sinna surma ühtigi. Need olid vist kaks puukandu, mida naine pidas metsaalgijateks.
ERA II 18, 506 < Harja-Jaani khk., Peningi v., Kadakaoksa k., Sipelga t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85. a. (1929).
4) Öötla küla heinamaadest nimetatakse üht osa Riiuheinamaa rabaks. See nimetus olevat rahvajutu järele sellejärele pandud, et seal kord haldjad hakanud ühe mehega riidlema. - Mees läinud metsa, kirves seljas, ja haldjas, valges riides naisterahvas, tulnud talle järele ja hakanud temaga riidlema (vist sellepärast, et tema kaitsealuseid puid läks raiuma). Ja heinamaale pandud seepärast nimeks Riiuheinamaa.
E, Stk 40, 421 (61) < Peetri khk., Öötla - Richard Viidebaum (1927).
5) Minu vanaema teinud heinakuhja. Haldjas tulnud juure ja öelnud, et "kuidas sa teed täna heinakuhja pühapäeval." Vanaema on vastand, et "pole täna ühtegi pühapäev." Nii on kohe lõhki läinud ja kadunud. Ta on tulnud ilusa naisterahva kujul.
Kord on haldjas tee pääl inimesele vastu tulnud noore ilusa naisterahva kujul ja on küsind, et "kas mu hobust pole näinud?" See vastanud, et "mis sa täna hobusega teed, täna ju pühapäev!" Sellepääle on haldjas silmapilk kadunud.
E,Stk 27, 89 (3-4) < Koeru khk., Kapu v., Puhmu k., Kangro t. - August Voldemar Kõrv < Mana Bretter, 65 a. (1925).
6) Halgjas. - Kord läinud naesed läbi Koigi metsa. See olnud hilja õhtu. Korraga kuulnud nemad, et justkui kits nendega kaasas käib: kõbinat olnud vahest paremal, vahest pahemal pool kõrvas kuulda. Naesed olnud kohkunud, pole julgenud sõnagi rääkida, tõttanud, et aga metsast lagedamale saaks. Saanudki viimaks lageda tee pääle. Teine naene ütelnud: "Jumal tänatud, et ometigi lagedamale saime!" Korraga kõmisenud hääl nende kõrvas: "Kas arvate, et juba üksi olete?" Naesed ehmatanud esteks. Kui aga edasi minema hakanud, läinud nende eest nagu kaks laialilahutatud hobusesaba või linapiu üle tee. Nüüd pole enam midagi kuulda ega näha olnud.
E 17785/6 (4) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Anna Weidendamm (1895).
7) Kord läinud üks Pärispa küla noormees Odakivi mäest üles. Seal näinud ta, kudas haldjas jalgupidi puu otsas rippunud ja öelnud ise mehele: "Tule, tule, ära karda!" Mees läinud oma teed edasi ja haldjas jäänud edasi puu otsa rippuma. -
Kord tulnud üks Viinistu küla mees Odakivi mäelt läbi. Seal näinud ta, et üks väikene poisikene (haldjas) jooksnud alasti olekus üle tee. Mees öelnud seda nähes: "Poiss, kurat, mis sa alasti jooksed?" Nii kudas mees selle sõna suust välja saanud öeldud, jäänud ta kohe haigeks ja olnud mitu nädalit voodis maas.
E 50263/4 (5-6) < Kuusalu khk., Viinistu - S. Lilhein (1917).
8) Poiss pidanud suvisel õhtul oma kallikest vaatama minema. Olnud kaunis valge öö. Poiss saanud juba üsna kallikese kodupaiga ligidale. Korraga näinud: hallis riides neiu tuleb temale vastu. Pikemal silmitsemisel näinud, et ongi tema oma kallis Miina. Poiss sirutanud teisele käe vastu, teretanud ja ütelnud: "Näe imet! Sa Miina käid nagu halgjas hallis riidis!" Saanud seda ütelnud, kui tüdruk korraga eest ära kadunud kui õhk, poiss aga sulpsatanud saueauku, mis vett täis olnud. Sellest ajast saadik pole poiss julgenud enam ööseti kallikese ega muude tüdrukute juure minna.
E 25534 (8) < Ambla khk., Lehtse v. - O. Hintzenberg < Jüri Evartov, 20 a. (1896).
9) Rae valla endine koolmeister Pihlakas läind Assaka ja Lehmja-Loo kõrtside vahelt, pidand minema emale vastu. Üks tore preili tulnud metsa vahel talle vastu, päevavari olnud käes. Pihlakas mõelnud, et on tore preili, oleks korra ümbert kinni võtta ja pikali panna. Kui preili pursand talle sellepeale tuld vastu nägu, suured punased hambad paistnud suust. Siis muutund hirmsaks. Hakand viimaks kaduma, lõpuks pole olnud teist kusagil enam. Pihlakas ehmatand sellest nii palju, et jäänd eluks ajaks jalust vigaseks.
ERA II 18, 151/2 (7) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k. < Jüri khk. - Rudolf Põldmäe < Madli Proosaallik, 69 a. (1929).
10) Kord olnud mu isa, kui ta veel noor oli, ühes teistega metsas äris või õitses. Hobused läinud ära kaugele ja neid mindud kõik otsima. Ainult üks vanamees jäänud tule ääre. Kui ta juba üksi olnud, tulnud üks hall vanamees kahe neitsiga ta juure. Neitsid hakkand tad näpistama ja näpistanud nii, et ta sinine olnud. Pärast, kui teised hobustega tagasi tulnud, näidanud vanamees end ja olnud üleni sinine.
E,Stk 27, 83/4 (5) < Koeru khk., Kapu v., Puhmu k. - August Voldemar Kõrv < Mai Purk, 63 a. (1925).
11) Karjapoiss olnud loomadega metsas. Ta kuulnud korraga lapse nuttu. Otsides leidnud ta põõsa äärest väikse lapse. Poisil hakanud lapsest kahju ja ta kannud lapse koju. Kodus pannud ta viimase põrandale, see aga jooksnud ruttu välja haopinu alla.
Selgus, et see polnudki laps, vaid metshaldjas. Karjapoiss aga pole peale seda enam kasvanud, sest haldjas pannud ta kasvu kinni.
ERA II 178, 244 (7) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kalme k. - Kõnnu algkooli õpilane Ilse Lehesalu < Magda Lehesalu, 51 a. (1937).
12) Hallijas oli ja nähti metsas. Ükskord läinud mees heinamaale j a näeb: haldijas istub kahe lapsega ja imetab neid. Mees teretab; naene (haldijas) ei lausu sõnakest. Mees küsib teed ja teeb muud juttu. Sääl tõuseb naine üles, võtab ühe lapse sülle, tõise käe kõrva ja läinud metsa. Mees mõtelnud: "Näe, kuida mind kardab, läks metsa; küll vist on haldijas."
H II l, 669 (4) < Vaivara khk. - O. Kallas < Mai Maibom, 80 a. (1888).
13) Aldijad pidid metsas ja meres olema. - Tooma eit käis marjas, tema läks üksi. Eksis metsas välja. Sai ühe suure sihi pääle, temale tuld poisike vasta, allis riides. Tema oli irmu täis, kartas juba, õhta oli. Öeld poisikesele: "Kulla laps, juhata mind kodo poole!" Tema näitand käega ja kadund. Tema akand sinnapoole tulema, kuhu ta näitas, ja jõudiski kodo. Tema ütles: "Sina armas aeg, see oli aldijas, miks ta väl'la kadus. Just selgesti laps õli, aga enam ei rääkind ühte." Eks niiskene ole aldijas, metsaldijas.
ERA II 38, 699/701 (13) < Vaivara khk., Vaivara v., Vaivar vndk. < Jõhvi khk., Voka v., Päitse k. - Rudolf Põldmäe < Miina Valgepea, 71 a. (1931).
14) Kalevipoeg maganud Kuusalus Tülivere talu kalju kaldal. Sealjuures norsanud ta kõvasti. See vihastanud Soomes kividega mängivat metsamemme. Ta võtnud ühe mängukivi ja visanud selle Kalevipojale vastu taguotsa. Kalevipoeg ärganud, võtnud kivi ja asetanud selle kolme teise kivi peale. Need kivimürakad on näha veel praegugi.
ERA II 178, 240 (1) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kalme k. - Kõnnu täienduskooli õpilane Ilse Lehesalu < Jakob Rebane, 65 a. (1937).
Haldjate kohta vt. O. Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade (Elav Teadus 12, 1932), 81/7 ja Estnische Volksdichtung und Mythologie (1932), 38/9 ja 43/50.
Haldjaist ja metsavaimest vt. veel nr. 10, 18, 21, 22, 25, 29, 44:2, 45, 54, 56, 65, 66, 75, 76, 79, 80:3, 83:6, 88, 91, 92, 96, 97, 122, 127, 129, 195, 212, 219, 234, 235, 236, 241.