Umbes kolmkümmend aastat tagasi ümbrusesolevatest metsadest raiuti palju palka ja veeti regedel alla Õhne jõe kallastele nõnda, et Tõrvast Suislepa sillani oli näha jõe kallastel palgivirnu. Kui jõe jää oli läinud ja vesi alanenud kallaste vahele, siis lükati palgid vette ja lasti ujuda Leebiku veskeni. Parvemehed kõndisid kahel pool kallastel ja lükkasid pikavarreliste pootshaakidega kaldalt eemale neid palke, mis otsaga kaldasse kinni olivad jäänud ja sellega kogu palkide ujumist takistasid. Parvetajateks, olivad alati peipsiäärsed mehed Alatskivi ja Varnja ümbrusest. Üle isest Õhne jõe osast palgid kogunesid Leebiku veski tammi ette. Siis pästeti liigvee-väravad ja lasti palgid säält läbi ja lahtiselt edasi kuni Suislepa silla ala. Sääl on jõgi juba laiem ja veevoo otsem. Sellepärast parveti palgid siin parvedesse tükk tüki kõrvale, latid väätidega pääle, ja parv oli valmis. Esimese parve järele kinnitati hammaspuude abil teine ja nõnda edasi. Mõnikord kujunes parvede rodu neli-viiskümmend parve järestiku. Siis asuti juba parvedele elama, siin keedeti söök ja magati telkide all. Ka purjemast panti esimesele parvele püsti ja liiguti tuule abil edasi. Kui tuul oli soodne ja tagant, siis jõuti purje abil üle Võrtsjärve. Aga kui tuul vasta oli, siis pidivad pöörama parvesid edasi. Selleks oli parvele asetatud pööra tare ja ankur jämeda pika köiega. Ankur viiti paadiga nõnda kaugele ette, kui köis ulatas, ja lasti põhja. Nüüd pöörati parve pääl köis jämeda rulli ümber ja vinnati nõnda parved ankru juure. Siin vinnati ankur jälle üles ja viiti köiepikkus ettepoole ja nõnda edasi, kuni Võrtsjärvest üle jõuti. Siis kandis Emajõe vool neid Tartuni, kus palgid veest välja tõmmati ja lauavabrikusse veeti. Viimasel ajal käis aurujõuline puksirpaat palgiparvesi Võrtsjärvest üle vedamas.
1921. aastal veeti Vooru mõisa ala jõe äärte Kärstna Lepametsast juut Kaplanile kuustuhat palki. Mina isiklikult võtsin jõe ääres palgid vastu, kuna metsavaht metsast pääle andis ja tähed kirjutas. Need kuustuhat palki veeti ühe kuu jooksul jõe äärte. Mõni päev oli sadaviiskümmend hobust vedamas. Kõik tee äär veo aegu oli täis murdunud ree- ja kelgurisu, ja koorma-kaupa palka seisivad tee ääres, kuni uut rege ehk kelku toodi. Kuusepalgid ujusid
hästi vee pääl, aga kase ja lepapalgid püüdsid pikema aja vees viibimisel uppuda, niisama ka õige tõrvased männitüvikad vajusid ala vee. Sellepärast kilumeeter maad Suislepi sillast ülespoole on uppunuist palkidest terve kiht jõe põhjas.
ERA II 282, 14/6 (245) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Kala (1940).
Parvetusest vt. ka veel nr. 72. Parvepoistest pikema ülevaate on avaldand V. Uibopuu "Rahvalehes" nr. 135 jj., 11. VI 1940 jj.; vt. ka K. Ehrmanni (Eerme) ja O. Toominga kirjeldusi "Nädal Pildis" 1937, 204/5, 524/5 ja 527 ja "Meie Nooruses" 1940, 230/1.