Ennevanast ühäkõrra pani üks mies metsas hobusele puu koorma päälä. Sai kuarma päälä ja hakkas tulema. Sai juba natuke maad metsa vahel tuldud, kui ühäkõrraga regi jäi suurte kändude vahele kinni ja hobune ei jaksand enamb vedada. Mies pruavis huavaga rege tõstada, aga suur kuarm õli puid pääl, ja mies ei jaksand liigutatagi. Vahtis, et regi õli suure juurikute vahel kinni. Pidi juba hakkama kuarma maha lautima, et siis saab rie lahti, ja õhta ja pimedik tuli ka juba päälä. Ühäkõrraga, kui mies hakkas köisi lahti tegema, tuli üks võõras suurmies metsast ja ütäl, et "hei, mees, mis sa jahid," et "uata, ma tulen appi." Läks ree tahaõtsa ja tõstas üha kääga rie puukuarmaga tagant üläs ja tõine käsi õli uapis taskus. Hoidas rie tagumist õtsa üläväl ja lükkes rege sedamuadi tükk maad edesi, nindat hobune ei saand muud kui pani juaksu, et saab rie iest vällä. Mies siis ütäl, et "nüüd tegid mulle pali hiad," ja tenas ja ütäl, et "tule, õle üä minu juures," et "kuhu sa vasta üäd enamb lähäd, ja mu eit tieb siis sulle õhtalist." Võõras õli senega ka nõus ja siis läksivadki.
Kui saivad kodo, siis peremes hakkas puid ükshaaval maha lautima. Võõras mies naeras, et jättä sie ölpimine. Võttas terve kuarma omale süüli ja ütäl, et "kas vien tuppa, et perenane saab õhtast alle panna." Peremes kisa, et "mul on veike tuba ja sinne ei sünnigi kuarm puid," et "pane maha!" Võõras pani kuarma maha ja läksivad tuppa. Tuas keitas perenane körti. Neie maja õli tie ääräs. Kui kört sai valmis, siis perenaine tõi lauale. Vaesed inimised õlivad, ja perenane pani kohe potti kesk lauale, et eks mehed ise tõsta. Ramumies vahtis naljaka näuga potti ja arvas, et sie on lusikas ilma varreta. Küsis, et kuhu perenane lusika varre on pand, et muidu ei saa selle lusikaga süiä. Kui perenaane siis ütäl, et sie on pott, siis ramumes hakkas naerama koleda hääläga ja ütäl, et "kui pererahvas mulle süiä tahab andada, siis tehku ikke nindapali, et saab ka võttada." Peremes tõi siis saunast suure paa, ja sie pandi liede ja kört kiema. Sai siis sie kört valmis, siis võttas ramumies kulbi ja ütäl, et kas suurema lusika ei õle?" et "senega ei saa tiab milla täis, ja enne jääb käsi pihast haigest sene vüllimisega." Perenane ütäl, et suurema enamb ei õle, ja siis hakkas jõumees süämä. Sene süämisega õli niisikene kole lörin, et seinad värisesivad.
Ühäkõrraga tuli üks talumes tuppa, ise silmist paha karva, ja, ütäl, et "ia mies," et ehk jättäb natukesest sene koleda kördilörina, et "minu hobune kartas ja tormas metsa." Sääl õli nindapali lund, et hobune ei pääsind vällä ja kuarm on pääl. Tellis pererahvast, et tuleks aitaks hobuse ja kuarma lumest vällä. Ramumes vahtis natukese aiga ja pani siis kulbi vällä ja ütläs, et "no minu lörina pera sie hobune metsa juaksi ja ma tulen nüüd vahin." Läks võttas hobuse lakast kinni ja tõmmas hobuse lumest üläs. Kui hobune sai üläs, sis ramumes pani riele piha alle ja lükkas tiele. Hommiku tenas ramumes pererahvast süämä ja üämaja iest ja läks menema.
ERA II 199, 138/42 (16) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k. - Endel Mets < Olga Kuusik (1939).