| 1) Ära surnud suuri kuuske, | Nennap sureb mu isada, |
| maha langend laia leppa, | nennap sureb mu emada |
| jätnud oksad hoigamaie, | jätab lapsed leinamaie, |
| lehed laiad leinamaie, | suguvõsa soigumaie, |
| mustad koored kurvastama. | õed-vennad hoigamaie. |
H, R 6, 718 (3) < Audru - A. Peet (1874).
| 2) Oh me vaesed vaimulapsed, | väljaskäijad mõisalapsed, |
| heinalööjad, puuvedajad, | vihalehtede surujad, |
| kõige metsa kõigutajad! | kaselehtede ladujad, |
| Mina nopin märjad vainud, | miska pihta piinatie, |
| märjad vainud, kuivad kuused, | käevarsi vaevatie, |
| jätan kased kasvamaie, | kuklas mulle kuputie, |
| kaseoksad hoigamaie, | pealael laksutie. |
| kaselehed leinamaie: | Lapsukene noorukene, |
| oksad hoigavad isada, | kus su pihta piinaneksi? |
| lehed leinavad emada. | - Kubjas pihta piinaneksi, |
| Oh me vaesed orjalapsed, | aidamees asjata ajaksi, |
| orjalapsed, härjalapsed, | härra järele hüüdaneksi! |
EKS 4°5, 834/5 (4) < Simuna.