1) Kord elanud Kärla kantis keegi Aadu-nimeline kehva mees. Et tal muud tööd-teenistust saada ei olnud, seepärast hakkanud ta külanaistele peaharju valmistama. See töö läinud tal üsna edukalt edasi, sest päevpäevalt kasvanud harjasoovijate arv Aadu juures, ning mees omandanud sellejärele ka vastava nime: ümbruskonnas hakatud teda kutsuma Harja- või Vaigu-Aaduks, mis ka kaugemale oli kostnud. Nüüd olnud Aadul tööd öige rohkesti, sest igalt poolt jooksnud eita Aadu juure kokku ja igalühel harjastekomps kainus. Et peaharjatöö kuusevaiku tarvitab, seepärast läinud Aadul seda öige rohkesti ära, ja viimati tulnud sellest ka puudus kätte. Önneks juhtunud just sel korral üks naabrieit Aadu juure tulema. Sellele hakkanud ta kohe oma häda halisema ja küsima, et kas tema ehk teaks, kust kohast vaiku võiks saada. Eit olnud kohe valmis oma söpra hädas aitama ja ütelnud osavõtlikult: "Hea söber, sa oled mulle juba mitu hääd peaharja teinud, ja seepärast olen ma praegus üsna õnnelik, et oma hääd meistrit hädas natukene aidata vöin. Kuula siis, kui sind öpetan. Meie Nobeniidist läbi minnes Körveniiti, seal Körveniidi paksus on üks ilmatu, suur kuusepuu, selle otsas nägin ma viimati, kui oma väikese Kadriga saunavihtu tegemas käisin, öige palju vaiku. Et siin lähedal kedagi muud harjameistrit ei ole, siis loodan ma, et see seal alles on. Sealt vöiksid seda rohkesti saada. Sinna võiksid sa kord - kas veel tänagi - vaatama minna, sest mida varem, seda parem."
Aadu tänanud lahkelt naabrieite vaigujuhatamise eest, vötnud siis väikese kirve kätte ja viskanud vaigukoti selga ja ruttanud metsa poole. Kuuse juure jõudes töusnud Aadul küll karvad püsti suurt pikka puud nähes, sest tema, va argpüks, pole julgenud kunagi körgemale ronida kui paar sülda. Aadu vaatnud ja vaatnud tükk aega puu all kuuse otsa. Viimati ihaldus hää vaigu järele vöitnud ja meelitanud ikka mehekese kuuse otsa. Suure vaevaga saanud ta viimati möned vaigukillud kotti panna, kui kuuleb korraga pajutihnikust lehtede sahinat. Kohkunult vaatab Aadu ümber ja - oh sa heldekene, mis nääb ta silm! - hunt tuleb tihnikust välja ja otse selle kuuse alla, kus otsas Aadu asub. See toonud Aadule hirmu peale. Ta jäänud korraks mötlema, mis nüüd ette vötta. Korraga tulnud tal hää nöu meele. Töstab kirve ja tahab sellega vastu kuusepuud lüüa, et sellega hunti eemale hirmutada. Juba käib ka kirvehoop vastu kuuske, kuid ühes sellega rägisevad ka kuuse oksad ja Aadu kukub alla ja otse hundi selga, sest pea hakkanud tal hirmu ja argtuse puhul pööritama. Maas lamanud ta tükk aega minestatult. Siis ärkanud, 'tösnud pea üles ja vaatanud ümber, kas hunti näha, kuid seda pole kuhugil. Hunt karanud hirmuga metsa ja jätnud Aadule mälestuseks vaksapikuse jätise puu alla, mida Aadu tükk aega vaatanud ja tunnistanud: kas oma või hundi? Sest ajast peale ei ole Aadu julgenud enam metsa minna vaiku otsima. Ka jätnud ta oma harjatöö maha selle õnnetuse suhtes.
E 61761/4 (1) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar < Minni Kivisaar (1928).
| 2) Ara südamega Aadu, | ümber pöösast taa veel käis, |
| piaarja ammetmees, | kunni kuuse alle ta |
| kulutes küll palju vaiku, | pitke eitis magama - |
| sest tal mure südames. | önnetuseks Aadule. |
| "Juhata, kus on see paik, | Poole päini laskis Aadu |
| kus küll saada kuusevaik!" | oma saksa puhkada, |
| nönda küsis sagedasti. | ei ta tohtind vötte vaiku |
| "Vaiku on sääl kuuse otses," | ega valjust ingeda. |
| rääkis Reinu Reedu suu. | Viimeks südant vöttis ta, |
| Otsekohe, sidamaid | tahtis unti ärata. |
| Aadu läks ka metsa nüid, | Aga mes nüid tuli sest? |
| juhtus kokku önnega. | Irmu täis tema kirvest töstis, |
| Aadu akes tasakesti | tahtis lüüa kord üks laks; |
| kuuse otse roinema, | äda rammu ära vöttis" |
| ligi pussi iljukesti | teine käsi lahti läks. |
| akes vaiku nosima. | Kirves kukkus Aaduga |
| Korraga nüid kuuleb ta | ülevelt nüid joonega |
| pöösa taga kabina. | undi peele köhuli. |
| Vaada, pajuvassik sääl! | Kohkund unt nüid metse kargas. |
| Pajuvassik, undikene | Aadu oma paiga peel |
| kohkund, minestuse-surmas | Unt on läinud, Aadu jäänud |
| midagi ei tiednud teel. | vaigukott ja kirves maas. |
| Paari tunni pärast ta | ............. |
| silmad lahti tegi ka, | käsi-jalgu puserdas, |
| ütles: ,"Kus nüid olen ma?" | Reinu Reetu ähvardas. |
| Kui tel tuli enam märki, | Kohkund Aadu koju tuli, |
| akkes ümber vaatema: | rääkis lugu minule. |
| püksid kärisend ja särkki, | Südames mul naer küll oli, |
| katkend kuuseoksad ka. | silmad säädsin nutule, |
| Käsi-jalgu puserdas, | ................. |
| Reinu Reetu ähvardas" | kuidas kukkumise-viis. |
| kes tema sinne juhatas. | Armas vend, ehk oled, Aadu, |
| Maas tema nägi rojukäkki, | ara südamega mees? |
| kustund ära suitsemast, | Selle laulu tunmest saagu |
| vaksapikkus sönnikmakki; | öpetust sult igamees: |
| ei ta aru saanud tast, | kui sul vastu tuleb tont, |
| kumma oma oli ta, | vaesem veel kui vana unt, |
| undi või ehk Aadu ka - | üia urjoh! eemalt viil! |
| tunnistust ep olnud sääl. |
ERA II 164, 58/61 (4) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kalmu k., Reedu t. - Linda Köögardal < Ann Peit, 76 a. (1937).