Kord olnd üks väga oolas mees (nimi on mul meelest ära läinud), kes iga pühapäe enne kirikut sel'latäie suge metsest koju toond. Ühel pühapääval olnd tal jälle enne kirikusse minemist sel'latäis suge valmis kistud ja tahnd juba koju minema akata. Kui ta suakahlu selga tõsnd, tulnd äkiste suur madu, nõnna jäme kui pars ja nõnna pikk kah, ning tahnd meest oma keeru sisse võtta. Mees visand suakimbu irmuga sel'last maha ja pand joosma. Madu põle aga mitte maha jäänd, vaid loogand ikki järele ja tahnd suakiskujat ikki oma keeru sisse saada. Mehel tulnd veel õnnes meele issameiet lugeda. Siis jäänd irmus madu maha ja kadund viimas üsa ä. Sest päävast saadik põle mees änam pühapääva omiku metsa suge kiskuma julgend minna.
H III 5, 498 (2) < Tori khk. - A. Saal (1888).