Pärisorjaajal, kui kubja kepp alles igal pilgul välkus, läinud Lömps-Jaan, kudas teda ümberkaudu naabrid nimetanud, teistega seltsis metsa, nimelt pajukoora korjama või "niinele", millest mõisas oleva kuuepäeva teumeestele ja vaimudele jalavarjusid teha. Pajukooresid korjates jäänud ülemalnimetatud Lömps-Jaan teistest niinelistest maha. Päikene olnud juba loojas, kui nimetud niinelisel teised seltsilised meelde tulnud. Ta hakanud huilgama. Pea huilganud metsast üks vasta. Kohe kiirustanud ta sammud vasta huilgaja poole. Ta huilgand teist ja kolmat korda - ikka saab ta metsast vastuse. Nõnda paksu metsaalust vastahuilgaja poole sammudes saab ta viimati pahaseks ja nimetab sülitades paar korda vanapoissi, kes teda vist õigelt teelt ära olla eksitanud. Ta huilgab veel ja kiirustab käiki kahevorra. Vastahuilgaja oli aga juba üsna ligidal. Pea seisis üks vanamoor tema ees. Õiget koduteed küsides ei teadnud ka seegi Jaanile anda. Nad vantsinud kahekesi veel tükk aega mööda metsa ja jõudnud viimaks ühe aruheinamaale. Et jalad vantsimisest väsinud, võtnud Jaan heinakuhja ligidal põesa jaares öömaja, kuhu ta tule ette teinud. Vanamoor pole ka mitte ära läinud, vaid võtnud omale öömajaks teinepoolt tulejaare. Magama heites toonud Jaan kuhjast heinu, mille pial pehmem magada oleks. Vanamoor tellib, et temale koa tooks. Jaan, kes kellegi asja ega juhtumise üle hirmu ei tunne, nimetab jälle täie suuga vanapoissi ja käseb ise tuua, ööldes: "Ega ma su sulane ole. Kel jänu, sel jalad!" - "Muidu tooks küll, aga kuhjal on vöö ümber," kurdab vanamoor. Seda kuuldes käinud Jaanil kui külmavärin üle keha. Aru oli käes, kes see vanamoor oli. Tule jaares soetades võtnud vanamoor oma komsu lahti ja hakanud sööma. Süies pakkunud ta tüki küpsetud kala koa Jaanile, mida see kirvega üle tule oma poole upitand. Et ta mitte lahket andi kohe ära süia ei tahtnud, sellepärast tegi ennast uniseks ja pani kalatüki kõige kirvega oma kõrva rohu peale maha. Et ta küll sugugi magama ei mõtelnud hirmu pärast jääda; aga siiski sai uni viimaks võitu. Üles ärkades oli päikene juba pooles keskhommikus. Tal tulnud öössene sündmus meelde, vaadanud vanamoori aset, kus ta maganud, - seda aga ei leidnud, sest rohi olnud tule jaares sekkumata. Ka tulnud lahke kalaand meelde, - järel vaadates leidnud tüki kuusekoort kala asemel.
H III 9, 25/7 (1) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Kärdiku k., Endla t. - Heinrich Käär (1888).