1) Lõhmusekoort (niine) võetakse harilikult sügisel; Puud on l-3-tollised. Nad raiutakse maha ja tulel autakse neid niikaua, kui päälmine kord juba pakatab, ja siis pannakse veel ta likku vette umbes nädalaks ajaks, et koor hästi lahti läheks, ning siis võetakse päälmine habras kord ära ja seesmine, mis on ilus valge, võetakse ja tehakse sellest köis-nöör. Köis tehti kedervarrega ja see sündis järgmiselt: võeti pöör ja selle ühe pulga (sarve) külge seoti niine koor ja siis keerutati koorega kõvaste seda pööra ümber ning nii aetakse pöör nööri täis. Siis keerutab mees nööri pööralt pulgale ja laseb selle jooksta nööriga, mis on veel pööral, kokku, nii et saadakse hästi tugev nöör. Köisi võis teha kahe ja kolme keega. Pöör on ühe suure pengi või seina küljes, ja köiekeerutaja istub tooliga selle ees. (Jutustaja T. Remmel, 67 a. v., Pä-Jakobi, Vee v., Vakalepa k., Alt-Jüri talu).
Vändra kihelkonnas on niine-lõhmuse koort võetud kevadel, kui koor oli lahti, kuid on võetud ka sügisel ja talvel, ning siis on ahjus teda autatud. Vees pole Vändra kihelkonnas lõhmusekoori kunagi leotatud. Ahjus autades läks lõhmusel koor lahti ja võeti ka siis ära. Lõhmusekoorest tehti Vändra kihelkonnas viiske ja ainult mõned üksikud on teinud ka köisi nagu Pä-Jakobi kihelkonnaski. Vändra kihelkonna inimesed ostsid köied harilikult laadalt ja sedasama tegid nad ka lõhmusekooredega. (Jutustaja - Juhan Tomson, Uue-Vändra v. Samliku küla, Kellissaare talu peremees.)
ERM, EA 14, 535/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk. ja Vändra khk. - A. Tilk (1927).
2) Vanasti toodi niini noodaköite, muude köite ja viiskade tarvis. Niini käidi sageli kaugelt otsimas, sest ligidalt polnuds saada. Niinte-toomise ajaks oli peamiselt talv. Palju toodi niini Lätimaalt Ääkaja metsast, seal oli palju pärni. Noored 10-12 jala pikkused pärnad saeti maha ja veeti hunikusse, nende ääre tehti tuli ja puid veeti tules edasi-tagasi, kuni koor hakkas ära tulema. Kui soovitud hulk niini oli käes, veeti hobusega koju. Kevadel pandi niined linaleoauku ligunema, kui taheti köisi teha. Viiskade tegemiseks pandi niined kerra. Kui niined olid linaleoaugus parajaks pehmeks ligunenud, siis võeti välja ja räästiti ära (must koor võeti ära). Puhastatud pärnaniintest tehti köit järgmiselt: üksik keere tehti pööriga valmis (pöör oli viipsipuude-sarnane riistapuu), kui keermed olid valmis, siis tehti keerised kokku köieks.
ERA II 269, 376/7 (12) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - M. Mäesalu, kog. Leida Kohv < Martin Kohv, 42 a. (1940).
3) Niini toodud enamasti kevadeti, mil puukoor oli lahti. Võeti ka talvel niini, siis saeti puu maha ja autati kuumas tuhas sõni kuni koor lahti. Niini võeti suvel ka püstiselt puult. Niinepuuks oli pärn. Niinevõtmisel kardeti ka väga metsavahi kätte sattumist. Kord oli neli meest niinel. Oli käsil parajasti niineautamine, kui Kiviaru metsavaht pääle tuli ja tegi meestele protokoli. Kõiki mehi karistati kahepäevase kinni-istumisega.
ERA II 269, 373 (4) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Räägu as. - M. Mäesalu, < Hendrik Järv, 14 a. (1940).
4) Niini toodi kroonumetsest ikki salaju, keeldus olli pääl, aga sellest ei kustu. Sui olli küll parem tuua, koor olli lahti, aga sui ei olnu seukest aega - töö olli ju tiha, siis ikki autamesega toodi. Talve on koor kinni, sis tehti tuli maha, autadi puid tule pääl, sis läks niin lahti. Vanasti tarvitadi niini pailu. Niinest tehti änamasti kõik köied: koormaköied, nooda allaajamese ja vidamese köied, lehmalõõgu, ja kus tarvis olli, pangekanmed ja kelguohelikud. Olli kanepist ja takudest köisi ka, aga põlnu nii pailu. Niinel võeti nahk maha, see rabe koorekord ära - see olli niinde räästimene. Kodu räästiti ja pööraga aeti kokku. Lontmaakri esmalt ei olnu, isi tehti pööraga kõik köied.
Karjatsed pidid isi omal metses viisusi tegima, muudku puul nahk maha ja ... Vahest olli 2-3 paari sel'las, ku õhta kodu tulli. Vanasti on kõik pärnad ära kooritu, nüid polegi pärni änam.
Korra minu oni Juhan ja va Kella Peet - see olli sii üks kuulus salakütt - nemad läinu kahekesi sui niinel. Peedil ikki püss ka ligi. Tulnu tagasi tulles oma kandamitega kuskelt räätsikust läbi, äkki eespool nagin. Nemad tardunu ära - metsavaht? ... Sihtinu läbi võsa ettepool: suur karu olnu kahe esimese jalaga püsti sakardi pääl ja tõmmanu aisu. Rind olnu nii ilusti vasta neid. Peet lasnu ruttu kuuli rauda - tal pal'lad aavled olnu sees - ja pannu öhe käraka ... Karu vajunu sakardi päält maha ja joosu, nemad teine pool joosu ... Teise päeva va Peet läinu jälgi kaudu vaatama: vana olnu tihida kuuse all sirgus, aga nüid ei tää, kas elus või surnu. Viimati Peet pannu tuntsi ridva otsa, sosinu - jaa, toss väl'lal! Aga ta olnu nii kaval: selle kuuliaugu olli nii kõvasti sammaldega kinni toppinu, aga ei ole änam aitanu. Märkus: räätsik on sama mis vitsik - tihe, peenike vitsamets.
ERA II 269, 356/7 (6) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. - M. Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1940).
5) Niinest tehti omaajal üldiselt viiske (olnud veel umb. 40. a. eest heinamaal üldiselt tarvitusel) ja vahel ka "lehmalõiga" (niinest nööri). Viisud tehti noore lõhmuse koorest. Lõhmused raiuti maha ja koor tõmmati, ühest kohast kinni hakates üle kogu puu ära; koor läheb seejuures ainult ühest kohast pikkupidi lõhki. Lõhmused kooritakse vähe enne jaanipäeva. Kodu "koolutati" koored ära, s.t. mähiti 15-20 koort ühte puntrasse ja pandi kuivama. Kui niine tarvis oli, visati osa koortest vette ja lõigati peale tarvilikku ligunemist neist ühelaiused (harilikult sõrmelaiused) "soad", milledega viiske kooti.
ERM, EA 13, 675/7 < Võrumaa - E. Laid (1926).
Niinekoorest marjakorvi kohta vt, nr. 12:1. Niinelise äpardusist vt. nr. 149;2 ja 3. Vt. ka nr. 84.